Istusin reedel esimest korda tartlasena ja Eestimaa Rohelised linnapeakandidaadina kampaaniaüritusel ja rivis Tartu parimate jõududega.
Teemaks elurikkuse kaitsmine ja võimalikkus linnaruumis.
Debateerijate rivi ise oli mõistagi osa elurikkusest ja värvikas, aga asjast ei räägitud just palju.
Kõlalt õigetel sõnadel, mille taga napib jutul mõtet ja mõistmist, ei ole jõudu linna ja inimeste kaitsmiseks.
Aga eks ongi raske rääkida kui baasasjadest ja põhjus-tagajärg seostes aru ei saa …
No et aastal 2025 kõlab ikka veel, et las elurikkus jääda metsa ja linn pole mets ja linnas peab inimestel hea olema ja “autodel inimõigused” või noh, põhimõtteliselt. Et kuidas siis inimene ja loodus üksteist välistavad on!?
Või, et elurikkus on tilu-lilu ja mõttetu eurohaip ja ideoloogiline maeiteamis.
Edasi ei tundu olevat mõistetav see, et elurikkus ei ole vastanduv nähtus inimeste heaolule (on just vastupidi) ja et linn ja mets ei ole skaala 2 erinevat otsa mis on ühtemoodi head või halvad näited elurikkuse võimalikkusest või puudumise tagajärgedest.
Maailm on täis linnu, kus on hea ja elurikas keskkond ja maailm on ka täis metsalaadseid tooteid, kus elurikkust napib ja see toob kaasa oi kui palju probleeme …
Või, et kui lapsi on vaja ja inimestel peab hea olema, aga elurikkust, eriti linna ei taha, jääb põhjus-tagajärg ilmselgelt lõpuni lahti mõtestamata.
Ise oleks tahtnud küsida, et äkki lapsi ei taheta linnas selle pärast, et linnades ei ole eriti hea elada ja et “kiirest maanteest” läbi linna jääb väheks, ja et elukeskkonda saaks paremaks kui kujundada linnad elurikkamaks? Kui säästa esmalt neid loodusväärtusi, mis on seal siiani välja vedanud ja rikastaks olemasolevat, planeeriks uusarendusi hoopis nii, et tekiks päriselt midagi juurde.
Ja siis veel see puugihirm. Urmas Tartes moderaatorina õnneks selgitas kannatlikult, et puuk ei toitu rohttaimedest, et “hein” linnas ei ole puugi toidulaud vaid vastupidi – vajalik neile kasuritele, kes puukide arvukust kontrolli all hoiavad. Maakeeli – et ega meid ei aita puugimures muruplatside asfalteerimine ega ka muru enda kiilaks pügamine, sest asjad looduses käivad tiba teistmoodi.
Peamiselt on puugimuuladeks metsloomad, kes linna hea elu peale tulevad või noh, kelle loomulikud elupaigad metsas ja maal on lõhutud või täis ehitatud ja lisaks linnas juba hulkuvad koduloomad.
Siis muidugi vajadus toetada kasurite populatsioone, sh. maas pesitsevate lindude arvukuse eest seista ja selle heaks on mitmekesised loodusmaastikud ja arvukad rohttaimed, põõsastikud möödapääsmatult vajalikud.
Seega pole üldse märkimist väärt küsimusepüstitus see, kas ja millised taimed kellelegi meeldivad, vaid see, et linnalooduse liigirikkus ise on vajalik ja väärtuslik. ja mida rohkem, mitmekesisem ja seostatum see on, seda jõulisemalt saame me sellest ühist kasu: tervise, parema linnaõhu, vähema müra ja tolmu, parema sadevee juhtimise, moraalselt ausama ja teistest liikidest hooliva elukeskkonna.
Mida #rohelised linnade elurikkuse võimalikkusest arvavad?
1. Nii Tartus kui Tallinnas on probleemiks rohealade sidususe puudumine ja nende liigiline vaesumine.
Maapiirkondades ja tegelikult ka linnades, nn kodumetsa ehk lähedaste puhkealade kadu ja lageraied.
2. Roheala, mis pakub kasulikke elupaiku, mis töötab ja toimib elurikkuse “teenuse” pakkujana, on ikka kõvasti rohkem kui lihtsalt muruplatsike koos üksiku puu või kastikese konteineris lilledega. Roheala ei ole pelgalt kujundusülesanne, vaid terviklikkuse ja mitmekihilise heaolu looja.
3. Haljastuse, eriti puude hooldus. Kõrghaljastust linnadesse on vaja oluliselt rohkem. Vähemalt netokasv on vaja saavutada pikkadeks aastateks, et tehtud kahju pidurdada. Uusarendused ei saa tekkida rohealade asemele.
4. Puud linnas ei ole lihtsalt postid keset muru. Vanad puud räägivad meile lugusid 100-200 aasta tagusest. Lisaks elupaigale, inimesele varju pakkuja ja linnaõhu jahutajana on nad ka kultuurisaadikud. Neil on palju ülesandeid, mis pole asendatavad.
Tänased istutused on aga plaanitud kestma vaid 30-40 aastat kui niigi pikalt – istikud tulevad välismaalt, ei sobi meie kliimasse, neid ei hooldata-kasteta nagu vaja, nende kasvupinnas ei ole tihti mõeldud toetama nende pikaealisust ja tervist, vaid kiiret uuesti istutamist ja istikuäri, kastmisvajadus tundub siiani üllatus olevat jne.
Puud ja teehooldus, talvised soolad ja kemikaalid, puude juurestikul tammumine, lõputud kaevetööd, mida ei suudeta teha arvestades tõsiasjaga, et puul juured, läbi mille tema elumahlad liiguvad, jne.
Midagi veel – elurikkuse kui iseväärtusega on tehtud sama retooriline “trikk” kui sõnaga rohepööre. Iga hooldamata haljasala õigustuseks ei ole aus tuua “elurikkuse” kaitsmist, vaid enamasti on hooldamata haljasalad lihtsalt hooldamata haljasalad. Ehk sõnade taga peab olema teadmine, plaanipärane ja teadlik tegevus, mitte selle teesklemine või häma.
Ilmselgelt on linnalooduses – parkidest, linnametsast, ja rohelisest tänavahaljastusest rohevööndi moodustavatel aladel erinevad eesmärgid, stiilid ja esteetika. Iga koha jaoks on oma põhjendatud lahendus.
5. Vajadus pakkuda linnafaunale elupaiku, peatuskohti ja liigile omast toidulauda. Seegi on väga oluline väärtus, mille peale tuleb mõelda ette, mite tagantjärele.
Skoone bastion on üks selliseid tölplaslikke monumente keset linnasüdant. Kiilas muru, mille tagajärjeks kaitsealuste liikide toidulaua teadlik ja tahtlik hävitamine.
Sama tundub plaanis olevat ka Linnahalli tagusega, Löwenruhe pargi ja Mustjõe suudmeala jpt kohtadega.
Tartus ei ole kindlust, et Kesklinna pargialad, Emajõe äärsed kaldad jääksid sidustatud ja toimivateks rohealadeks. Arusaamatud planeeringud ja uusarendused murravad peale, muutes avaliku roheruumi mittefunktsioneerivaks.
Iga hea loosung ei vii lahendusele lähemale kui selle taga on baasteadmiste ja väärtuste eiramine. Ja seda tehakse igal sammul.
6. Elukeskkonna väljakutsed. Linn on inimeste elukoht. Linn ei ole autode kodu. Prioriteedid peavad selged olema. Kõigepealt tulevad kõige nõrgemad, kelle koht linnaruumis ja liikumisteekond saab turvaliselt lahendatud ja siis järjest ülejäänud. Lisaks peab muutuma elementaarseks nõue, et kõrghaljastuse rajamise väljakutse tuleb lahendada panusena igal arendataval krundil kohapeal. (V.a. ehk siis, kui tegemist on tikutopsi suuruse alaga. Asendusistutused kuskil suvalises kohas, suvaliste nõuete alusel ei ole eesmärgipärased ega ka läbipaistvad. Kuumasaarte vältimiseks peab ühiselt tegutsema ja sellest ei saa end vabaks osta.
7. Kahjusid tuleb ennetada, sest heastada-taastada ei ole enam võimalik. Kompromisside tegemisel tuleb aru anda, kellega ja milles see sünnib ning mis hinda me ühiselt maksame.
Seega puhas vesi-õhk-muld on baasväärtused, ökoloogiliste lahenduste aluseks ka linnas, millelt edasi liikuda.
Poliitikute eeldus, et linnas saaks ilma nendega, ei ole mõistlik jutt ega plaan.
Tänud ja imetlus lõputu kannatlikkuse eest ka #tarturohering eestvedajatele.