#rohelised kaasjuhi Evelyn Sepp pöördumine:
“Pühapäeval tähistatakse 14. korda üle-eestilist vanavanemate päeva. 2010. aasta jaanuaris viis Riigikogu selle Roheliste ettepanekul ja Heiki Valneri kodanikualgatusel pühade ja tähtpäevade seadusesse.
Eesti astus selle otsusega nn arenenud ühiskonda sekka, kus teadvustatakse ja väärtustatakse põlvkondade vahelist sidet ja tarkust. Elutarkust ja elukogemust, mis on meid tänasesse toonud, kultuurilist ja olmelist rikkust loonud, mis kannab järjepidevust ja meid koos sellega edasi!
Kuigi tänapäeva vanavanemad ei meenuta pea üldse tegelasi Eesti kirjandus- või kunstiklassikast, nende vanemlik roll on ajas muutunud, küll aga õnneks mitte vanavanemluse rõõmud ja mured. Tõsi, 50-ndad on uued 30-ndad. Meie vanavanemad elavad kauem kui omakorda nende vanemad, on tervemad, rõõmsamad, neil on oma tööelu, sotsiaalne elu. Üleüldse oma elu. Neil on kiire, neil on hobid, mõni teeb 50-ndates oma esimese maratoni, teine triatoni, kolmas hüppab langevarjuga, neljas õpib uut eriala jne. Asjaolu, mis aga sugugi muutunud ei ole, on armastus oma pere ja Eesti vastu. Ja see on vastastikune! Aitäh selle ajasideme ja iseenda hoidmise eest! Nii saame rohkem ja kauem Teilt õppida!
See side tähendab tuge ja toetust pereringis, aga ka tugevamalt ühtehoidvat ühiskonda, elavat mälu ja oskusteavet, mida edasi anda. Tähendab ka mõistmist ja abi siis, kui aeg on teinud oma, võtnud tervise ja elurõõmu.
Muide – olla “roheline” ei ole meie vanavanemate jaoks revolutsiooniline, vaid evolutsiooniline. Nad on alati teadnud, kuidas kurke hapendada, kuidas riideid parandada, mida rohelise seebiga teha või kuidas äädika ja soodaga torusid puhastada. Nende jaoks ei ole mahekasvatus mingi uudis, sest nad on teinud seda oma lapsepõlves, õhanud kollaste maamunade hea maitse peale juba kaugelt varem kui vabakäigu kanad oma õigused tagasi said. Lisaks on pea kõik tänased “vanavanemad” parandanud ise oma autosid ja teinud muid keskkonnateadlikke valikuid ammu enne kui sellest “moeasi” sai.
On rõõmustav, et me oleme eluterve olemise ja tegutsemise mõistmiseni tagasi jõudmas just tänu neile teadmisele-kogemusele, mida pole globaliseerumise laines õnnestunudki lõplikult kustutada. See väärtustab muide nii tegijaid kui tegusid, hoiab kokku aega, säästab keskkonda ja liidab inimesi. Just see on vanavanemate päeva kõige olulisem väärtus!
Kui miskit sel tähtsal päeval peolistele endale veel soovida, siis pikkade, aktiivsete, rõõmu täis aastate kõrval teadvustamist kõigi ülejäänute poolt, et meie kõnepruugist kaoks haletsev ja stigmatiseeriv sõna pensionär, mis justkui tähistab “vana inimest”, kes on vaene, üksik, õnnetu, keda üks kord 4 aasta tagant valimistel jälle meenutatakse ning “päästma tõtatakse”, aga ülejäänud aja tööturult või avalikust sfäärist tõrjuma kiputakse.
Eakas inimene või vanavanem ei ole lihtsalt “pensionär”, vaene ja tüütu. Ta on tark ja elukogenud inimene. Ta on Inimene, mitte pension. See viimane on kõigest osa sissetulekust, mis ei defineeri selle saajat, veel vähem tema soove, unistusi, püüdlusi, andeid ja panustamissoovi.
Õppigem siis targematelt. Tänagem vanavanemaid loodu eest ning toetagem ja toetugem üksteise põlvkondlikele tugevustele!
Mine ise või helista ja ütle aitäh oma vanavanematele!
Meenuta neid alati hea sõnaga!
Pane tähele ja oska olla tänulik enne meid loodu eest!
Õpeta ja kaasa, nii õpime koos!
Aitäh!