Just lugesin, et Tallinna autodel on stress. Neil on D-vitamiinipuudus, nad peavad palju ja kiiresti õues liikuma, ilmselt vaja ka rasvumise vastu võidelda. Meil on vaja üleüldse sportlikumaid ning kiiremaid autosid. Sport, see on elu, nagu räägib Urmas Sõõrumaa, ja tema juba teab.
Ühesõnaga, autodel on inimõigused ja oma väärikus. Muud mõistetavat lugupeetava Isamaad esindava abilinnapea mõttekäikudest ei osanud küll välja noppida. Aga ikka õigele teele või kuhu nüüd täpsemalt!?
Autosid ei tohi solvata ega kiusata. Las parem inimesed – need enamasti siis kas vanad, vaesed või kastirattaga liberaalid või siis lapsekäru või ratastooliga isikud – kolivad maa alla liiklema, saab nad silma alt ära. Ja kui tahavad hingata, sõitku metsa.
Kuna vaeglinnastumine ei ole ka probleem, inimesed on ju ikkagi vabad, aga Lõuna-Eesti metsad on ropu üleraie tõttu kohutava kiirusega vähenemas, siis las sõidavad kuhugi, kus metsa veel on. Soome ja Lätti näiteks?
Roheline laine autodele? Hea mõte, muidugi. Lapsed oodaku ohutussaartel seni, kuni autod oma kiire elutempo tõttu kiirusel 60 km/h mööda vihuvad, või tarvitagu inimesed oma tervisemurede raviks erakordselt kiiresti kallinevat ja defitsiidiks muutuvat arstiabi. Mida rohkem ja kallimat, seda parem. Küll Isamaa poliitikud juba teavad, kes pakub teenust või kes müüb tablette.
Autodel on Tallinnas kiire, inimestel on aega küll. Nemad võivad tuule, tormi, vihma, lume, sopa, müra, tolmu ja mikroplasti tuules vabalt passida.
Kui Tallinn ehitab kõige lihtlabasemat trammiteed 100 meetri kaupa palju kuid, siis oh millal me, inimesed, veel maa alla saame?! Sellest rahast, millest Järvan neid „tunneleid“ ehitada kavatseb, ei tea me ka (küll) midagi!
Vaatan varahommikul oma väikese koera õnnelikke silmi ja ootust minna õue mängima ning parki jooksma. Püüan mõista. Mõista, et Kristjan Järvan vaatab ehk hommikul pruudi autot ja mõtleb sama suure heldimusega, mida head ta veel oma sõbra (auto) jaoks teha saab.
Ma tõesti püüan mõista!
Mina ja foksikutsikas Billy aga jätame hommikused uudised reaalsest maailmast vahele ja unistame hoopis muust. Sellest, et minu kodulinna juhid seisaksid visiooni eest, mis käsitleb rohelist, kliimakindlat, elurikast ja vaikset linna, kus kiirustatakse aeglaselt. Kus inimesed teevad tööd neljal päeval nädalas, sest see on võimalik. Ülejäänud aja veedavad nad pere ja oma hobidega, sest nii saab. Nad ei võitle vaimse tervise kokkukukkumise, läbipõlemise, toimetulematuse ja tõrjutuse, ummikute ja halvast elukeskkonnast tekkinud tervisehädadega.
Tallinna juhid võiksid seada peale eesmärgi saavutada null liiklussurma aastas ka sihi, et nad töötavad sellise elukeskkonna nimel, kus saavutatakse ka null vähkkasvajaga siit ilmast lahkujat aastas. Üha enam leiab minu teada kinnitust tõsiasi, et peale kasvajate on ka nurisünnituste ja veresoonkonna haiguste suurim tekkepõhjustaja keskkonnasaaste.
Seda teame juba ammu, et Läänemere ühed suurimad reostajad on inimeste organismist väljutatud ravimijäägid, teedelt lenduv mikroplast ja kokaiin. Kui sellised tõsiasjad ei räägi moonutatud ja kängistatud vabadustest, siis millisele õigele teele tagasi me veel pöörduma peaksime?
03.05.2024, Eesti Päevaleht
Evelyn Sepp