Evelyn Sepa kommentaar fosforiidi kaevandamise ettevalmistamise kohta

Head sõbrad!

Keskkonnahoid, säästlik majandamine, üleüldse kestlik käitumine kõigis elusfäärides on ellujäämiseks baashügieeni küsimus. See on ka julgeoleku ja riikliku iseolemise küsimus.

Roheliste jaoks ei alanud selline poliitika eile või täna, ei alanud “opositsiooni kukkumisest”, vaid on igapäevane poliitikat kujundav alusväärtus juba palju aastaid.

Selle osadeks on koostoimes inimesed, tervis, Eesti mets, Eesti sood ja rabad, Eesti puhas vesi, ettevõtlikkus ja väärtuspõhine valitsemiskultuur.

Fosforiidiuuringute ja peale rullitava riikliku katastroofi ärahoidmiseks oleme katkestusteta juba alates kevadest kontaktis kohalikega, teinud nn fosforiidiuuringutega seonduva teema endale selgeks, kohtunud ja käinud kohapeal oludega tutvumas.

Selle pinnalt kordan üle:

1. Eesti on liiga väike, et võtta enda kanda Euroopa Kongo staatus. Selleks puudub nii sisuline kui moraalne vajadus.

2. 5,6 miljardi eest “maa all vedelevat rikkust” on pehmelt öeldes kommiraha nende kulude ja kahjude kõrval, mis selle “vara” kättesaamiseks ja “müügks” teha tuleb. Minimaalselt peavad sellise plaani takkakiitjad selgitama, et jutt käib 10 ruutkilomeetri ja umbkaudu 30-50/60+ meetri sügavusest suurusest august, ja see oleks vaid nö “esimene etapp”. Olenemata “tehnoloogiast”, ei ole kuidagi võimalik säästa ei pinnavee- ega põhjaveevarusid ega neid ka “leevendada” või “asendada”.

3. Eestis puudub usaldusväärsus “suurt majanduslikku mõju” omavate teadusuuringute eesmärgipärasuses, sest lõpuks ei ole küsimus teaduslikust uudishimust, vaid mingi konkreetse numbri tuvastamises, mida juba kokkulepitud “kontsessioonilepingusse” kirjutada. Ka antud juhul näib toimuvat sama. Maagi väärtus ja maht on tuvastatud, aga sellega kaasnevat kahjude hindamist pole isegi veel käivitatud.

4. Nn fosforiidikaevandamisele tulemuslikuks vastuseisuks on vaja lisaks:

a – seista minimaalselt selle eest, et loodus- ja keskkonnakaitsjaid ei tõrjutaks üle Eesti nö tundlikest järelvalve ja kahjude hindamise menetlustest (vastav algatus on RK menetluses);

b – et kogu keskkonnaõigusalane dokumentatsioon oleks pidevalt kättesaadav, avalik, et see poleks nö valitud silmadele, AK-märkega või lausa salastatud nagu see üha sagedamini on;

Lisaks, et kogu KMH (keskkonnamõjude hindamise) protsess ise oleks eranditult läbipaistev ja parimate teaduslike, sotsiaalsete ja moraalsete väärtuste pinnalt teostatud, arvestaks nii lokaalseid kui ka kumulatiivseid mõjusid. See ei puuduta mitte ainult fosforiiti, vaid peab iseloomustmaa kogu valitsemiskultuuri;

c – et Eestis jõustataks ka sisuliselt EL keskkonnaõigust, et järelvalve oleks tõhus, aus, kaasav ja komplekssne.

Tänaseks pole keskkonnaküsimustes valdkonda, mis oleks hämamisest, trikitamisest ja õiguse vägistamisest prii.

Raiskamine ja avalikkuse tinistamine käib täie hooga, Euroopasse esitatavad “aruanded” Eesti keskkonnakaitse eduloost sarnanevad pigem muinasjutu kui tegelikkusega.

Euroopa keskkonnaõigus on ausalt öeldes ka meie ainus tagatis, et NATURAd oleks naturad, et looduskaitsealad ja loodusväärtused päriselt kaitstud, et Eesti vesi hoitaks puhas või et seda jaguks, et Eesti vääriselupaigad säiliks ja üleüldse, et kogu meid ümbritsev elukeskkond oleks elurikas, elu jaatav ja toetav ning mõeldud paremana tulevastele põlvkondadele edasi andmiseks.

Mida see poliitilises mõttes tähendab? Seda, et kõik Eesti erakonnad hakkavad päriselt Eesti keskkonna eest seisma, mitte teenidama “rutturikkaks üle teiste laipade” sposatosid Pärnus või Haanjas või Vinnis või Albaveres või Matsalus või Ida-Virumaal või Hiiumaal või kus iganes Eestis.

Paraku on vähemalt parlamendis esindatud erakonnad end eranditult tõestanud selles osas täielike läbikukkujatena, sest need äri- ja muude huvide tihedad-tihedad seosed …

Kas ja kellega on päriselt võimalik koostööd teha, et Eesti kestma jääks?

Seetõttu mõistame, et isegi sellises vähendatud ja lihtsustatud mahus fosforiidialane teemakäsitlus on paljudele liiga palju ja seoste mõistmine ehk keerukas.

Aga “ei fosforiidile” ei tohi saada omakasupüüdlikuks poliitloosungiks, vaid see peab olema läbiv sisuliste poliitikate eest seismine, mis tähendavad ka Eesti metsa kaitsmist, Eesti metsloomade kaitsmist, turba jätmist sohu, sest see vesi seal on väärtuslikum kui need sendid, mis “aafrika roosikasvatajatele müümise” eest saadakse ja palju muud.

See tähendab omavalitsuse ausat teostamist, see tähendab, riigi ja inimeste, riigi ja KOVi vahelist sisulist dialoogi, julgust vastutada ja pika vaate olemasolu.

Tule ja toeta #rohelised selles ja ära lase end ära tinistada!

Ära lase end ära osta!