Roheliste eurovalimiste esinumber Evelyn Sepp rääkis, et valmiva kliimaseaduse koostamisel ei ole inimesi päriselt kaasatud. Ta nimetas kliimaseadust petmiseks ning aja ja energia raiskamiseks.
“Otse uudistemajast” Euroopa Parlamendi valimiste erisaates selgitasid erakonna vaateid Eestimaa Roheliste esinumber Evelyn Sepp ja nimekirja ankrumees Marko Kaasik.
Paljude erakondade puhul on valija saanud küll valida üht või teist poliitikut ühes või teises valimisringkonnas näiteks riigikogu valimistel. Nüüd on paljude jaoks võib-olla esimene kord, kui ühes ja samas valimisringkonnas – kuna kogu Eesti on sama ringkond – on koos sama erakonna kaks kandidaati. Teatavasti erakonnasisene konkurents võib-olla mõnel puhul olla isegi teravam kui erakondadevaheline konkurents. Teie puhul muidugi seda vist päriselt öelda ei saa, kuna tõenäosus, et üks teist Euroopa Parlamendi mandaadi võidab, on üsna väike.
Evelyn Sepp: Tõenäoliselt on see väike jah, aga seda enam on see näide koostööst.
Mis on teie kui erakonna või kui kandidaatide eesmärk selle valimiskampaania käigus, kui te ise realistlikult oma võimalusi hindate? Muidugi võib juhtuda, et teid valitakse ära, aga nagu te ütlesite, see ei ole reaalne väga. Mis on teie suurem või laiem eesmärk?
Sepp: Laiem eesmärk on tegelikult tuua niisugune värske õhk Eesti poliitikasse tagasi, päriselt ideede konkurents tagasi. Meie jaoks on see ka mõnes mõttes erakonna uuesti ümberehitamise või ülesehitamise esimene samm. Meie jaoks Euroopa Parlamendi valimiste kampaaniaga mitte ei lõppe üks etapp, vaid sisuliselt algab.
Marko Kaasik, kas te olete nõus sellega?
Marko Kaasik: Põhimõtteliselt küll. Selle valimiskampaania käigus me tutvustame oma seisukohti, tutvustame rohelist maailmavaadet, et see jätkuks Eesti poliitmaastikul. Mõtleme väga palju juba järgmistele kampaaniatele, järgmistele valimistele.
Teil on üks oluline tulemus nendelt valimistelt juba ette näidata. See puudutab Eestis kehtivast valimisseadusest tulenevat kautsjonit, mis nende europarlamendi valimiste puhul seoses muutustega alampalgas on seekord jõudnud üle 4000 euro. Teie ei maksnud seda kautsjonit enamuse kandidaatide puhul ja vaidlustasite selle summa riigikohtus. Riigikohus, parandage mind, kui ma eksin, õiguskaitse korras andis teile õiguse oma nimekiri registreerida ja nüüd ootab Euroopa Kohtu suunist, et mismoodi Eestis peaks seda kautsjonisummat käsitlema. Kas teil lihtsalt polnud raha või oli see teie jaoks nagu põhimõtte küsimus?
Sepp: See ikkagi on esmalt põhimõtte küsimus. Ei ole mõtet ka trügida esindama nii-öelda erineva majandusliku võimekusega inimesi, nende õigusi, kui see esimene samm, et nad päriselt saaksid oma poliitilist tahet väljendada ja protsessis osaleda, jääb siin passiivsesse rolli. See on samm kõigi Eesti inimeste eest, et see ei oleks niisugune eliitklubi, ainult jõukate inimeste privileeg. See on absoluutselt väga väärtuspõhine küsimus ja see, et me selle mõnes mõttes läbi murdsime, on tegelikult absoluutselt otsene näide meie tegelikust võimekusest ja väärtusbaasist.
No see võis ka muidugi puhas juhus olla.
Sepp: See ei olnud puhas juhus.
Oleks teil arve peal seisnud 40 000 eurot, et võib-olla poleks te seda kaebust esitanud.
Sepp: See ei olnud kindlasti juhus. See oli väga väärtuspõhine läbimõeldud samm. Mina ka ise õigusteaduskonna inimesena, hea sotsiaalse närviga inimesena, tutvustades seda…
Kui teil oleks olnud see 40 000 või 50 000 eurot arve peal, kas te oleks selle kautsjoni ära maksnud?
Sepp: Ei.
Käsi südamel?
Sepp: Täiesti.
Kas üldse peaks mingisugune barjäär olema, et päris igaüks ennast valimiskomisjonis kõikidel valimistel, näiteks Euroopa Parlamendi valimistel, üles seada ei saaks?
Kaasik: See barjäär ei tohiks kindlasti olla varandustsensus, mis see praegune kautsjon tegelikult on. Eriti sellises suuruses, nagu ta Euroopa valimistel on. Võib olla näiteks allkirjad – teatud hulk allkirju koguda.
Euroopa Parlamendi valimistest rääkides, mitu allkirja peaks olema?
Kaasik: See on juba üksjagu keerulisem küsimus. Aga ma pakuks, et mõni tuhat ikka peaks olema.
Palju teil erakonnas liikmeid on?
Sepp: 800 ringis.
Oma erakonnast seda mõnda tuhandet allkirja liikmete pealt kokku ei saaks?
Kaasik: Ega jah…
Sepp: Asi ei ole meis. Ma tahan veel kord öelda – see on nii põhimõtteline küsimus Eesti õiguskultuuris. See ei ole küsimus rohelistes. See on tegelikult moraalne küsimus ja kompassiküsimus kõigile, kes Eesti poliitilisel maastikul osalevad.
Okei, lähme siis selle nii-öelda teemapõhise vaate juurde.
Kui ma vaatan Eesti erakondi viimase viie aasta vältel, mis on olnud siis viimane Euroopa Parlamendi valimiste mandaadiperiood, siis ma vaatan seda roheliste pilguga või vähemalt üritan vaadata ja mulle tundub, et teie mure seisneb selles, et mitmed suured, väljakujunenud ja väga tugevalt organisatoorsed erakonnad on lihtsalt teie ideed, mis tunduvad populaarsed – ütleme siis roheliste ideed laiemalt – võtnud oma programmi, oma retoorikasse, turundusse ümber tõstnud ja kui tulevad päris rohelised erakonnad või kelle nimes on sõna “roheline”, et nendel ei olegi nagu midagi teha.
Kuidas te võistlete näiteks Reformierakonnaga, kelle programmis keskkonnateemaline peatükk on nii võimas ja kõikehõlmav, et sinna kõrvale teiesugusel väiksel parteil ei olegi midagi panna.
Kaasik: Kui palju nad sellest ellu on viinud aastakümnete jooksul, kui neil on selleks võimalusi olnud?
Nüüd on valimised. Nad tulevad ja ütlevad, et teevad kõik need asjad ära. Kliimaminister Kristen Michal kirjutab kliimaseadust ametnike abiga, teostab rohepööret, tema kolleeg, erakonnakaaslane Euroopa Parlamendis Urmas Paet on hakanud viimase viie aasta jooksul rääkima väga rohelist juttu. Teil ei ole mingit šanssi seal kõrval. Need suured erakonnad on lihtsalt ideed, kasvõi retooriliselt, kaaperdanud.
Sepp: Ma arvan, et see on tegelikult väga hea kontrollküsimus. Tuleb vaadata sõrmedele, tuleb vaadata seda, mida tegelikult on tehtud.
Aga nad teevad ka.
Sepp: Siin ma julgen jääda, ilmselt me mõlemad, väga-väga eriarvamusele. Teeme väikese reaalsuskontrolli – rääkida noorte inimeste tulevikust, Eesti kliimaeesmärkidest, maailma kliima eesmärkidest ja käivitada Eestis õlitehast… Rääkida innovaatilisest majandusest, vee kaitsest ja sellest, et me veel mitukümmend aastat jätkame küll põlevkivienergiaga aga peamine – põlevkivi kaevandamisega. 90 protsenti joogiveest tegelikult pumbatakse kaevandustest välja ehk raisatakse ära ja nii edasi. See, mis on tegelikkus, on ökoloogilises mõttes nii kaugel, kui saab veel üldse olla sellest, mida tegelikult tuleb mõelda keskkonnakaitse programmi all.
See on tegelikult rohepesuprogramm, mida “rohelise” sõna varastamisega inimestele püütakse maha müüa ja see on kahetsusväärne.
Kaasik: Just nimelt selles kliimakindla majanduse seaduses, nagu teda nüüd nimetatakse, selles eelnõus on jällegi…
Kas te olete seda eelnõu näinud?
…kavandatud pikendus põlevkivi kaevandamisele umbes kümneks aastaks, mis on täiesti out (välistatud – toim) Euroopa mõttes.
Põlevkivi ja õlitehase teema – te ütlesite, et vaatame tegude peale Reformierakonna puhul, kes on roheretoorika endale väga laialdaselt programmi integreerinud. Nad ju sisuliselt on saavutanud selle, et Eesti Energiat juba lammutatakse, et õlitehas oleks peaaegu jäänud ehitamata, olukorras, kus juba mingi 90 protsenti tehasest oli valmis.
Kaasik: Peaaegu.
Nojah, aga nad on väga selgelt ikkagi tegudega selles suunas liikunud.
Sepp: Ei, ma pigem ütleks seda, et nad on jätnud Eesti energiajulgeolekuta. Meil on massiivsed elektriarved, aga millegipärast suurel osal inimestest ei ole nädalate kaupa üle Eesti elektrit. Nad ei jõua neid arveid maksta, sellepärast et õigeaegselt on investeeringud tegemata.
Olgem ausad, see, mis Eesti Energiaga majanduslikus mõttes, kuhu ta on juhitud nii-öelda poliitilise tinistamise ja kõige muuga – seda võib nimetada ka pankrotieelseks olukorraks.
Ma vaatasin mõned päevad tagasi teie esinemist ETV suures valimisdebatis, kus te olite koos teiste erakondade esimeestega. See mulje, mis mul jäi, oli see, et nende avalduste ja vastuste alusel võiksite ju kuuluda mõnda valitsuskoalitsiooni erakonda. Te olite väga suures ulatuses, välja arvatud Rail Balticu, küsimustes täpselt samadel seisukohtadel kui ükskõik milline Eesti 200 või Reformierakonna poliitik.
Sepp: Ma olen nõus selle poolega sellest muljest, et me kindlasti oleme tänaseks valitsuskõlblik erakond oma programmilistelt vaadetelt ja oma oskusteabelt.
Minust tõenäoliselt ikkagi Reformierakonna ministrit kindlasti ei tule ja ma ei tööta selle eesmärgiga.
Selleks te peaksite vist praegusest erakonnast lahkuma.
Sepp: Mis mulle väga meeldis žürii tagasisides, oli arusaam, et rohelised tõepoolest ei räägi lilledest ja liblikatest. Loomulikult ka meil on riigieelarve, ka meil tuleb vaadata majanduse poole, ka meil tuleb tegeleda väga tõsiste küsimustega – olgu see rohetööstusest kuni tõesti energiajulgeolekuni, rääkimata päris julgeolekust. See ei saa olla kellelegi ometigi üllatus, et me tõesti ei kallista puid, vaid saame aru, mis päriselt maailmas toimub ja suudame sellele ka reageerida ja lahendusi pakkuda.
Te olete sellega nõus? (Kaasikule)
Kaasik: Jah. Ma lisaks, et kui me räägime praegusest kolmest valitsuskoalitsiooni erakonnast, siis rohelistel üldiselt, ka Euroopa tasandil, on küllaltki palju ühist sotsiaaldemokraatidega sotsiaalpoliitikas. Need asjad ei ole kaugeltki mitte päris samad või väga sarnased keskkonnapoliitikas, aga ma olen tähele pannud ka seda, et sotsiaaldemokraadid üle Euroopa on viimastel aastatel hakanud järjest rohkem keskkonnateemadest rääkima.
Kõik suuremad erakonnad on väga tugevalt hakanud keskkonnateemadest rääkima.
Sepp: See ei saa olla ometigi moeteema, vaid see on tegelikult ellujäämise küsimus. See on ellujäämise küsimus ka tõesti selles, et loomulikult peavad inimesed saama tööd teha, kui nad tahavad tööd teha, loomulikult nad peavad oma olmekulusid suutma tasuda, loomulikult peab olema elukeskkond puhas ja jätkusuutlik ja kestlik – kõik need sellised küsimused. Mitu kvartalit meil on majanduslangus? Kümme vist juba.
Kui homme tuleb langusnumber, siis on kümme.
Sepp: Probleem on ju selles, et majandus ei ole ju hästi või need protsessid ei ole hästi juhitud. See, mis mõjutab ka majanduse arengut, inimeste toimetulekut – ei ole ju hästi juhitud. Kuna meie ei ole selles osalised, siis on põhjust tõesti vaadata, et kuidas edasi.
Kas teie vaatest see lause, mida kliimaminister Kristen Michal alatihti kasutab, et “majandus peab mahtuma keskkonna sisse” või kuidas see täpselt oligi – on see õige lause?
Sepp: See lause on õige, sest tegelikult kõik meie eluolu peaks mahtuma planeedi piiridesse ära.
Kui sellest nüüd niimoodi lähtuda, siis ju tegelikult peaks majanduslangus, majanduse kahanemine olema ju päris hea tulemus.
Sepp: Ma korra alustan, sa saad mind täiendada, et küsimus on selles, mida me mõõdame ja mida me nendest mõõdetud tulemustest järeldame.
Mõõdame sisemajanduse koguprodukti.
Sepp: Majandus saab kasvada ka siis, kui sa ei ole tohutult ressursimahukas, kui ta on ringmajandusel baseeruv, kui sinna on midagi inimese poolt sisse pandud, soovitavalt tarku mõtteid, ideid, lisaväärtust. Siin tuleb kahel asjal vahet teha.
Aga see lisaväärtus praegu vähe väheneb ja see keskkonna seisukohast on okei.
Sepp: Ei meelita meid sellele reele praegu.
Kaasik: Las ma seletan hästi lühidalt. SKP-d mõõdetakse rahas ja raha laias laastus inimtöö ekvivalent, mitte keskkonnaressurss, seega majanduskasv ja SKP sõltub väga suuresti sellest, mis on majanduse sisu.
Ja mis see sisu siis teie meelest peaks olema, praeguse asemel?
Kaasik: Kindlasti rohetööstus, kindlasti…
Mis asi on rohetööstus? Kas Ida-Virumaale rajatav uus tselluloositehas või uus plasti ümbertöötlemise tehas on rohetööstus? Ta saab isegi Euroopa õiglase ülemineku fondist toetust rohepöörde raames.
Sepp: Ma ei tea kõiki detaile, teatud tingimustel ta võib seda olla.
Kas puidukeemiatehas on rohetööstus?
Sepp: Teatud tingimustel.
Mis need tingimused on?
Kaasik: Ma ütleksin jälle, et küllaltki abstraheerides või üldiselt rääkides – tegevused, mis kasutavad palju meie aju ja vähem loodusressursse, need on teretulnud. Need on keskkonnasäästlikumad ja nad on majanduslikult jätkusuutlikud.
Sepp: Nii kaua kui meil ei ole mõistlikke alternatiive näiteks plastile, siis plasti ümbertöötlemine on teatud mõttes paratamatus. Saame sellele anda pikka eluiga ja teha sellest vajalikke asju. Tuleb sellega leppida seni, kuni ei ole targemat tehnoloogiat.
Lihtsalt märkuse korras. See teie poolt väga kriitiliselt hinnatud põlevkivitööstus, mida on viimased ligi sada aastat arendatud, selle põhiline tehnoloogiline teadmine ja see ajus tekkinud osa – see on kõik suures osas Eesti päritolu.
Sepp: See võib olla Eesti päritolu…
See on meie rahvuslik rikkus, intellektuaalomand.
Sepp: Intellektuaalomandi vastu ei ole iseenesest midagi, aga tõepoolest – see keskkondlik mõju, mille ta on meile jätnud, on asi, millega ei ole võimalik tarka tulevikku ehitada.
Kaasik: See on mineviku teadmine, mis praegu pakub eelkõige ajaloolist huvi.
Aga kui me vaatame Tallinna Tehnikaülikooli, siis nemad ju töötavad seal ka uute tehnoloogiatega, kas selle peaks ka ära lõpetama?
Sepp: Ma ikkagi tuleksin kahe baasväärtuse juurde tagasi. Kogu see sektor Ida-Virumaal, kogu lugupidamise juures, on tekitanud täna olukorra, kus Põhja-Eesti veerežiimid on nii kapitaalselt rikutud ja see probleem on ainult süvenev. Ta on tekitanud olukorra, kus Ida-Virumaa laste tervisenäitajad – astma ja kõige muu näitel – on oluliselt kehvemad kui ülejäänud Eestis. Need protsessid paraku ainult süvenevad. Kuidas me seda nii-öelda kasu ja kahju arvutame, et kas see on üldse moraalne?
Tuleme majanduse juurde tervikuna. Oletame, et teil pärast järgmiseid riigikogu valimisi, milleni on umbes kolm aastat, õnnestub saada hea töö tulemusel riigikogus nii palju kohti kui praegu on Reformierakonnal ehk siis 37 või 38 kohta. See on ikkagi Eesti oludes praktiliselt selline kõikemäärav parlamendifraktsiooni suurus. Mis teie sellises olukorras võrreldes praeguste valitsuserakondadega teeksite teisiti?
Sepp: See on hea provokatiivne küsimus.
See ei ole provokatiivne küsimus. Peate olema kindlasti mõelnud selle peale.
Sepp: Me oleme selle peale mõtlemas. Mina isiklikult jätaks täna sellele ammendavalt vastamata, sest ma tahaksin keskenduda Euroopa Parlamendi valimistele, aga selle juurde võib tulla tagasi mõne kuu pärast.
Vahepeal saate nii palju targemaks?
Kaasik: Neid asju on palju, aga üks asi, mida kindlasti tuleb teha, on see, et viia kliimaseadus, mitte kliimakindla majanduse seadus, vaid tõepoolest eesrindlik seadus võtta vastu, ellu rakendada ja mitmesugused muud asjad, milles me oleme Euroopa Liidu punane latern, eelkõige keskkonnaküsimustes. See tuleb kindlasti ära teha, et me oleksime nii-öelda normaalne Euroopa riik.
Sepp: Sõnastan seda veel ümber. Kui sa küsid ühte asja, mis peaks olema teisiti – see üks asi on see, et, kui sa inimesi kaasad ja sa kulutad ära nende aega, energiat ja vaimutööjõudu, siis sa pead ka päriselt neid kaasama, arvestama ja kuulama.
See on kriitika selle praeguse kliimaseaduse aadressil?
Sepp: Ei ole vist midagi, mille kohta see kriitika ei oleks ülekantav. Kliimaseadus on nii kahetsusväärne protsess, nii massiivselt, nii ambitsioonikalt alustatud ja see, milliseks ta tänaseks on pööranud, ka meie ise olime sellesse kaasatud ja osalised ning selles mõttes ka üsna hästi kursis selle etappidega, siis see on lihtsalt petmine ja meie kõigi aja ja energia raiskamine.
Kaasik: Ka metsa metsapoliitika küsimused, kus palju aastaid on tegelikult tegeletud näilise kaasamisega.
Sepp: Keskkonnaalane korruptsioon on tegelikult see, mida keskkonnaamet meile pakub, koos siis erinevate ministeeriumidega, kes on siis ajapikkuseid keskkonnaküsimusi nii-öelda kureerinud.
Te rääkisite enne majanduslangusest – üheksa või kümme kvartalit majanduslangust. Mida teie valitsusjuhina või valitsuse liikmena teeksite, et Eesti majandus kasvama saada?
Sepp: Ma tahan ühte asja öelda. Esiteks, maksud ei ole majandus. Me võiksime sellest kuidagi aru saada. Sellel ei ole nii suurt mõju majandusele. Meil on see, et “tõstame maksu, alandame maksu – see on majandus”. Ei, see on siseriiklik toimetulek, see on siseriiklik ostujõud, see on töökohad üle Eesti, see on nii-öelda innovaatilise majanduse ehk võib-olla seal tööjõumaksude…
Toimetulek, töökohad ja sissetulekud peaksid kasvama. Kuidas te teeksite seda?
Sepp: Inimesed, kui neid ei segata, inimesed, kellel on vabadusi, kelle väärtused on paigas, on koos töötades nii palju targemad.
Kui need inimesed tahavad tselluloositehast teha, mis neist saab?
Sepp: Inimesed vist ei taha seda tselluloositehast.
Ma olen kohtunud paljude inimestega, kes tahavad.
Sepp: Jah, mõned üksikud inimesed.
Aga praegune valitsus segas neid nii kõvasti, et nad läksid ja tegid selle tehase Lätti.
Sepp: Kas nad seda Lätti teevad, ei ole päris kindel ja ma ei ole kindel ka, kas Läti inimesed on mõne aja pärast, kui see peaks tõeks saama, aga mulle tundub, et…
Te ütlesite, et inimesi ei peaks segama, las nad kasvatavad oma sissetulekuid – see on väga liberaalne vaade.
Sepp: Sissetulekuid kasvatada ei ole häbiasi, aga sissetulekuid ei saa kasvatada kõigi teiste põhiõiguste arvelt ja keskkonnaõigus on üks olulisemaid inimõigusi.
Kaasik: Kas ei olnud mitte nii, et nad esialgu tahtsid Lätti rajada ja Lätti ei lastud rajada, siis nad nad tulid Eestisse seda rajama. Nüüd mängivad jälle välja seda, et “aga teie ei lase, me lähme hoopis Lätti”.
Ühest küljest ma saan aru, et Evelyn [Sepp] ütleb, et ei tohiks inimesi segada, kui nad tahavad sissetulekuid kasvatada, teisest küljest – kui seda tüüpi tehast jällegi keegi tahab teha, et seda tehast ei ole vaja.
Sepp: Küsimus on selles, et kui meil on majandusmetsad, mida on normaalselt majandatud, sealt tuleb ilmselgelt puitu, puidust tuleb ka seda osa, mis on lihtsalt biomass, mis jääb järgi – midagi on sellest tark teha. Miks mitte teha puidukeemiat? See ei ole iseenesest kuidagi halb, kui on võimalik sinna otsa panna selline tehnoloogia, mis on tõesti säästlik.
Eesti probleem on selles, et meil on olnud nii pikka aega nii suur üleraiumine. Meil ei ole enam nii palju väärtuslikku puitu, millest saaks teha niisuguseid kestvustooteid, sest et, vabandust väga – käejämedusest puitmaterjalist sa ei tee seda. Nüüd me oleme jõudnud sinna kohta, et miks me peaksime aktsepteerima seda survet teha lageraieid kaitsealadel ja nii edasi.
Ma tahan öelda lihtsalt seda, et majanduskasv on paratamatult alati seotud keskkonnamõjuga.
Sepp: Mingi keskkonnamõju loomulikult on, seda ei saa keegi eitada. Isegi meie siin praegu mõnes mõttes oleme päris suur keskkonnajalajälg…
Targem oleks vaikselt oma eksistents kokku tõmmata?
Sepp: Lihtsalt küsimus on selles, et see [keskkonnajalajälg] peab olema lõpuks ka õiglane, see peab olema nii palju jätkusuutlik ja kestlik. Sa ei saa võtta rohkem, sa ei saa loodusega läbi rääkida, kui sa vastu annad.
Kaasik: Kui asendada mingi majandustegevus, millel on suur keskkonnamõju, majandustegevusega, millel on väiksem keskkonnamõju, siis see on progress.
Ja progress on teie meelest hea?
Kaasik: Jah.
Kas see maksupoliitika, mis Eestis praegu kehtib, jääks kehtima ka siis, kui rohelised saaksid selle üle otsustada?
Sepp: Ma arvan, et see vajab väga kompleksset ümbervaatamist.
Mis suunas?
Sepp: Võib-olla kaks lihtsalt indikatsiooni. Ma ei taha numbritega, ma ei hakka siin praegu spekuleerima ja mängima. Ühelt poolt on see, et nende ressursside eest, mida kasutatakse siis majanduse sisendina, ma mõtlen keskkonnaressursside näol, nendel peab olema õiglane hind, mis kompenseerib selle ressursi ja kahju, mida ta tekitab. Teiselt poolt, kui me tahame häid inimesi, häid töökohti, siis on selge, et see ots, mis puudutab näiteks tööjõumakse, tänases arusaamise mõttes, peab olema oluliselt kokku tõmmatud.
Kaasik: Minu arvamus on see, et me peaksime rohkem põhjamaade maksusüsteemi poole vaatama, sest me oleme jõudmas majanduse struktuurilt ja heaolult umbes nende tasemele. Näiteks fakt on see, et Soome maksusüsteem toob riigile sisse ka nende SKT suhtes umbes kolmandiku võrra rohkem raha.
Sepp: Enne seda on küsimus, et nad teevad lihtsalt nii palju targemat tööd ja neil on lihtsalt nii palju suurem lisandväärtus.
Eesti Rohelised, kui ma õigesti aru saan, on tuumaenergia kasutamise vastu?
Kaasik: Me oleme tänase suhteliselt kehvavõitu tehnoloogia vastu. Võib-olla on tulemas tehnoloogilised lahendused, mida arendatakse, seda nimetatakse neljandaks põlvkonnaks. Seal on sulasoolareaktorid ja mitmed muud lahendused, mis on passiivselt ohutud ehk protsess katkeb, midagi läheb valesti, siis ta jääb sealt seisma ja ei saasta midagi.
Sepp: Küsimus ei ole tuumaenergias isegi kui sellises. Me teame, mis on tuumafüüsika, me saame sellest aru.
Küsimus on selles konkreetses paketis, mida meile pakutakse – see on paras niisugune tuumaajupesu. Milles on kõige suurem väljakutse, on energiatootmise kontsentreerumine, julgeolekuriskid, majandusriskid. Ei ole ühtegi tõsiseltvõetavat analüütikut, kes on öelnud, et me saame ühte, teist ja kolmandat ehk oma energiaportfelli jagada ja arendada kõiki paralleelselt. See ei ole võimalik, meil ei ole lihtsalt ressurssi selleks. See on ka seesama, mida on president Kaljulaid korduvalt öelnud, viimati ka rohetehnoloogiate liidu kogunemisel. Tõesti istusid inimesed esireas, minestasid selle jutu peal.
Mul ei jätku lihtsalt kannatust joosta niisugust kallist, väga kõrget riski, mitte keskkonnariski, vaid majandusriski üles ajavat poliitikat. See on see, mille vastu me oleme. Energiajulgeolek tähendab hajutatud tootmist nii tehnoloogia mõttes kui geograafia mõttes, tähendab töökohti üle Eesti ja seda, et me saame sellest lahti, et meil on ühes kohas suure kontsentratsiooniga tootmine ja riskid.
30.05.2024, ERR, Anvar Samost, toimetaja Valner Väino
Evelyn Sepp: valmiv kliimaseadus on lihtsalt petmine ja aja raiskamine