Suur osa minu põlvkonnast on elanud teadmsega, et maailmapoliitika tähendab diplomaatiat ehk pehmet jõudu. Et see on meie aja eelis – tarkus ja privileeg. Väärtuspõhine maailmakord. Kokkulepetel ja rahvusvahelisel õigusel, partnerite võimestamisel ja tasakaalul põhinev. Vähemalt klubisiseselt.
See aeg on toonud kaasa Euroopa Liidu. NATO. Inimõiguste laia ja süvendatud leviku. Keskkonnaõiguse kui viimati nimetatu osa, aga ka iseõiguse. Koloniaalmineviku hukkamõistu ja heastamise poliitika.
Seda kogemust sobiks kokku võtta ka üldnimetaja alla rahu lapsed. Mööndustega muidugi, aga siiski.
Viimased aastad on selle pildi löönud mõradeks ja nüüdseks on see langenud kildudeks. Peab kohanema.
Ameerika Ühendriigid tandemis Venemaaga, ühe istmiku kaks kannikat, samas vereringes juhtivate persoonidega, tuleb nüüd üheskoos peatada.
Ei, Trumpi USA ei ole meie sõber, partner ega usaldusisik. Kauplemis- ja jõupõhises maailmas, kõik müügiks maailmas, dünaamikas, kus loeb ainult tugevama huvi ja huvi on õigus, kus kõik on omakasupõhine, ei ole meil erilist lootust ellujäämisstrateegiaks.
Seega olema astunud päris süngesse ajajärku. Kliimakriis, koroona, sõda Ukrainas ja nüüd see järgmine muutus.
On, millega kohaneda.
Mis aitab nartsitsismi vastu?
Selge ja läbipaistev, koostööl põhinev, kannatlik ja strateegline juhtimine.
Julgus natuuris. Sõnade ja tegude kooskõla. Sellest kõigest on suur defitsiit.
Me vajame kiiret kaitsevõime tõusu. Korruptsioonivaba politseid, kohut, kaitseväge ja kaitseministeeriumi. Me vajame siseministeeriumi, kes ei vali madalaimaid oksi.
Me vajame ühiskondlikku kokku hoidmist ja päriselt keskendumist pikkadele protsessidele.
Ei, see ei tähenda kaugeltki seda, et nüüd kogu maksumaksja raha kaitseväele! Üldsegi mitte.
Kinnisvaraäri asendamine “pommiäriga”, kõigi õiguste kärpimine ja kulude ja kahju süvendamise lükkamine nõrgimatele ei ole selle ringi lahendus. Oleviku elamine tuleviku arvelt ei ole julgeolekupoliitika, mida Eesti-sugune riik endale lubada saab ja tohib.
Keegi ei saa, aga meil puudub selle jätkamiseks isegi nii moraalne, rääkimata eelarvelisest, demograafiliselt kui ka keskkondlikust strateegilisest sügavusest.
Vigadeks ja ühepäeva poliitikaks, demagoogiliseks hämaks ja segaduseks pole enam aega ega kohta.
Mis see kõik argipäevas tähendab?
Hajutatud energeetikat, igaühe ligipääsu elutähtsate teenuste rajamisele ja kasutamisele, heade käeliste oskuste omandamise haridust, hajutatust ja elutarkuste omamist, suurte haiglamajade ehitushimu asemel meditsiinivahendite, reservide ja inimeste valmisolekut ja piisavust, toidutootmise hajutatust ja oskuste massilevikut, muu infrastruktuuri rajamisel-hooldamisel gigantomaania lõpetamist, energiajulgeolekut ja sõltumatust suurtest ja nende tehnoloogiatest ning valitud strateegias, mille läbi ei saa me nende ärihuvide objektiks langeda. Kokkuhoidmist lähimate naabritega, sõltuvuse lõpetamist suurtest korporatsioonidest, tootjatest, tarnijatest ja mitmes mõttes antiglobalismi, aga seda moel, mis meid ei isoleeri väärtusruumi mõttes.
Euroopa on üks, aga meie ülemere sõbrad on ka olulised. Selline traditsioon vajab teadvustamist.
Kas me saame olla globaalse ahnuse turuosalised ja tekitada endale illusiooni, et siis me oleme kaitstud? Ei saa.
Me ei saa olla sellise omakasu objektiks, sest see pole meie rahvuslikes huvides ega kooskõlas meie võimaluste ja Põhiseadusega.
Ei, Nord Stream 2 pole meie mäng. Ei, ameeriklaste tuumajaama afäärid pole meie mäng. Ei, fosforiidiäri ameeriklaste sundkapitaliga pole meie mäng. Jne. Lepime kokku.
Edaspidi teeme me äri ainult nendega, kes jagavad meie väärtusruumi ja mitte vastupidi. Kapitalil on kodumaa. Kapitalil on tänaseks, sest me oleme ülesse kasvanud rahu lastena, väärtused. See tähendab, et ka meie peame hoidma seda väärtustetelje tugevust.
Kurjuse maailmas ei saa muutuda kurja kaasamängijaks. On vaja paremaid strateegiaid ja pikemat mänguplaani.
Homme mõtleme edasi.