Seadusepügalates näpuga järge vedades võiks lugeda, et Erakond Eestimaa Rohelised tegevus algas erakonna selle praeguse nime all registrisse kandmisest 6.detsembril 2006. aastal. Võib-olla algas see aga hoopis erakonna asutamise algatusgrupi korraldatud koosolekul 25. novembril 2006.aastal Tallinnas, Tallinna Tehnikaülikooli aulas, kus enam kui paarsada kokkutulnud inimest otsustas erakonna taasluua. Või hoopiski Rohelise erakonna algatusgrupi (REAG) asutamisel 7.mail 2005.a. Sangastes, Lossiküla taga heinamaal Roheliste XVII rattaretke “Kuidas elad, Otepää?” laagris, kui tegu välja kuulutati ja 10 ärksat kodanikku oma allkirjad asutamislepingule andsid. Siinkohal oleks paslik üles lugeda ka REAG-i asutajad, kelle allkirjad vastavatel dokumentidel seisavad: Ingrid Kesler, Agu Kivimägi, Ott Köstner, Rasmus Lahtvee, Valdur Lahtvee, Maret Merisaar, Marek Strandberg, Tanel Tammet, Peep Tobreluts, Toomas Trapido.
Tegelikult on erakonna ajalugu sama pikk või pikem kui taasiseseisvumisjärgsel Eesti Vabariigil ja üsnagi kuulsusrikas. Nimelt on Erakond Eestimaa Rohelised hoopis varasemate Eestis tegutsenud roheliste erakondade aktiivsete liikmete kaasategemise kui ka Euroopa Rohelse Erakonna liikmelisuse katkematuse kaudu järjepidevalt toiminud ka läbi nende aegade kui roheliste nime riigiregistrites erakonnana ei eksisteerinud ja rohelist poliitikat aeti läbi mittetulundusühingute, olgu sellisteks ERL või ELF või ELKS või muu ühing ja valimistel sai avaldustega toetatud kas üksikkandidaate või mõnda teist erakonda – ikka ja vaid selle järgi, kuivõrd tolle erakonna valimisplatvorm keskkonnahoidlik paistis. Selle järjepidavuse alusel on erakonna algus kinni kaheksakümnendate lõpus, kui fosforiidisõja harjal 23.mail 1988.a. loodi Tallinnas Sakala tänava Poliitharidusmajas poliitilise rahvaliikumisena Eesti Roheline Liikumine (ERL), mis registreeriti 20.septembril 1989.aastal tollase ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe poolt kui “poliitilise süsteemi osa”. Nii sai ERL-ist esimene ametlikult registreeritud partei tollase ENLKP kõrval. Jah, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loodi varem, aga seda polnud tolleks hetkeks veel registreeritud. ERL-i esimesse juhatusse kuulusid tuntumatest tolle aja ühiskonnategelastest Juhan Aare, Lennart Meri, Tiit Made, Andres Tarand, Vello Pohla, Ants Paju jt.
Sama, 1989.aasta, septembrikuul liitus ERL üleeuroopalise katusorganisatsiooniga Euroopa Roheliste Koordinatsioonikoguga. Viimane nimetati 1992.a. Helsinkis ümber Euroopa Roheliste Parteide Liiduks ja mille baasil, Roomas, veebruaris 2004.a.,asutati esimene üleeuroopaline erakond – Euroopa Roheline Partei (vt. www.europeangreens.org). Kogu selles arengus löödi aktiivselt kaasa ja nii tegusana hoitud sidemeid kasutasid eestimaa rohelised nii Euroopa kui Eesti Vabariigi poliitikate mõjutamisel.
Meeldetuletamist väärt on, et aastani 1992 tegutses Eestis koguni kaks rohelist parteid. ERL kõrvale tekkis Eesti Roheline Partei (ERP), mis moodustati ERL-ist 1989.a. augustis lahkunud rahulolematute (juhid Kivistik ja Made) poolt, kes süüdistasid ERL liigväheses poliitilises aktiivsuses. Vaatamata lahkulöömistest ja tülidest roheliste parteide vahel, et kes see ikka rohelisem on, oli ERL-i läbilöök oma esimestel valimistel 1990.a.erakorraliselt suur ja rohelised said Ülemnõukogusse 8 saadikut (67-st kohast) ning Ülemnõukogu esimeheks valiti ERL saadik Arnold Rüütel. Ka tehti ajalugu sellega, et esmakordselt maailmas said rohelised Valitsusse – Savisaare juhitud Valitsuse keskkonnaministriks kutsuti tollane ERL esimees, professor Toomas Frey. Roheliste teeneks tuleb lugeda ökosüsteemipõhisele keskkonnakaitsele aluse panemist ja tollast valitsuse otsust tuumaenergiamoratooriumi kehtestamiseks. Hulganisti rohelisi valiti ka kohalike omavalitsuste volikogudesse, tollastesse täitevkomiteedesse. ERL poliitilist tiiba juhtisid tollal Andres Tarand ja seejärel Vello Pohla.
Iseseisvuse taastamise järel ning riigikorra ümberkorralduste, tavapäraste poliitiliste parteide moodustumise, maareformi, erastamise, üleliidulise tööstuse kokkukukkumise ja sellest tuleneva majandussurutise, keskkonnaseisundi paranemise jms tõttu kaotasid rohelised ideed rahva hulgas prioriteedi ja see peegeldus ka valijaeelistustes. 1992.a. Riigikogu valimistel kogus Eesti Rohelise Erakonna nimekiri vaid 2.6% häältest ja sai 101-kohalisse esinduskogusse vaid ühe saadiku, tuntud raadiohääle Rein Järliku. Abi polnud ka eelnevast kahe rohelise erakonna ühinemisest 1992.a. jaanuaris (Eesti Roheline Erakond registreeriti märtsikuus), misjärel ERP kadus poliitikamaastikult ja ERL jätkas mittetulundusühinguna. Erakonnas oli ühinemise järel ca 250 liiget ja esimeheks valiti tuntud rahvuslane Jüri Liim.1994. aastal juhtis erakonda Valdur Lahtvee ja aastatel 1995-1998 akadeemik Jüri Martin.1995.a. Riigikogu valimistel saavutas roheliste ja kuningriiklaste ühisnimekiri “Neljas jõud…” valimistulemuseks vaid 0,8% vaatamata sellele, et eelnevates avalikes arvamusküsitlustes oli roheliste toetuseks keskmiselt 3%. Valimiskaotusele aitas kindlasti kaasa ka asjaolu, et kuningriiklastele vimma kandva RK esimehe survel jäeti ühisnimekirja avalikkusele tuntumad kandidaadid Vabariigi valimiskomisjoni poolt formaalsetel põhjustel registreerimata. Ka valimiste järel enam kui aasta hiljem tulnud kandidaatide ebavõrdset kohtlemist tuvastav kohtuotsus valimistulemusi ei muutnud.
Peale valitsuserakondade poolset mittetulundusühingute seaduse muutmist, misjärel 1.oktoobrist 1998 nõuti erakondade ümberregistreerimist selliselt et erakonnana tegutsemisele seati vähemalt 1000 liikme olemasolu nõue, kadus ca 250-liikmeline Eesti Roheline Erakond poliitareenilt. Eesti Roheline Erakond ei ühinenud teiste erakondadega – erakonna viimane üldkogu otsustas jätkata tegutsemist mittetulundusühinguna seni, kuni saavutatakse nõutav liikmete arv, et erakond kantaks taas registrisse ja saaks erakonnana tegutseda. On tõsi, et sama üldkogu otsustas eelolevatele kohalikele valimistele minna “laenates” oma aktiivseid liikmeid Keskkerakonna nimekirjadesse. Nii ka tehti, kuid ükski endistest rohelistest individuaalselt volikogudesse ei valitud.
2003.a. Riigikogu valimistel rohelised arusaadavalt ei osalenud. Peale liitumist Euroopa Liiduga toimusid märgilised, Euroopa Parlamendi valimised, kus erinevad mõjukamad keskkonnaorganisatsioonid pea üksmeelselt avaldasid toetust rohelisi ideid esindanud üksikkandidaadile Marek Strandbergile, kes kogus 5340 häält- 2,3% kõigist hääletanutest. Selline toetuse kasv rohelistele ideedele andiski vajliku tõuke rohelise erakonna taasloomiseks Eestis. Peale taasregistreerimist jäi Erakonna Eestimaa Rohelised valimiskampaania vaid kolme kuuliseks – Riigikogu valimised toimusid 2007.a. märtsis. Vaatamata kampaania lühidusele ja odavusele saavutasid rohelised 7,2 %-se valijate toetuse, edastasid kümmekonna häälega Eestimaa Rahvaliitu ja saatsid Riigikogusse 6 saadikut. Rohelised kutsuti kohe ka koalitsioonikõnelustele ja nelja partei läbirääkimistel sai hilisem Reformierakonna, Isamaa ja Respublika Liidu ning Sotsiaaldemokraatliku erakonna valitsuslepe suht roheliste nägu. Kuigi rohelised jäid Valitsusest välja ja istuvad Riigikogu opositsioonileeris, on efektiivsemat majandust, kodaniku ühiskonda ja otsedemokraatiat, keskkonnnahoiule ning riigi ja rahva jätkusuutlikkusele kaasa aitavaid Valitsusepoolseid samme toetatud.
Loe koos viidete ja viimase aja arengutega ka meie Vikipeedia lehelt: https://et.wikipedia.org/wiki/Erakond_Eestimaa_Rohelised