Täna avalikkuse ette jõudnud Riigikontrolli ülevaade Eesti maksumaksja poolt abistatud 36000 ettevõttest 9 aastase vaatlusperioodi jooksul, on masendav.
Seda 3 põhjusel – enamus suurimatest abi saajatest on riigi või munitsipaalettevõtted, kes tegutsevad niigi väljaspool turutingimusi ja konkurentsi ja nende abivajadus ei viita suures plaanis muule kui mittepiisavale juhtimiskvalilteedile ja nõrgale omanikule. Vastasel juhul oleks neil võimalik äritegevuse kiirendamiseks pöörduda finantsturugude, mitte riigieelarvelise abi järele;
Teiseks see, et ülimalt hämara ja küsitava toetusmajanduse jaoks peab maksumaksja Eesti Vabariigis üleval enam kui 50 organisatsiooni-asutust, mis ise sõnumina räägib lodevast ja raiskavast valitsemiskultuurist.
Ning kolmandaks, et eesmärgitu, analüüsile mitte-toetuva rahajagamiste läbipaistvus, mõju ja mõttekus on riigile endale teadmata, järelevalve ja vastutus puudulik, ei räägi muust kui teadlikult korruptiivsest käitumisest ja hoolimatusest. Kui pea kümnendi jooksul pole Eesti saavutanud märkimisväärset konkurentsivõime kasvu, majandusstruktuuri muutust või isegi eeldusi selle tekkeks, pole Eesti inimestel ega ettevõtetel lootust ka paremale keskkonnale, konkurentsivõimele või muudele eeldustele, mis soodustaks arenguhüppe tegemist.
Eestimaa Roheliste erakond ootab avaldatud ülevaate valguses Valitsuselt kiiret reageerimist, ettevõtluskeskkonna konkurentsi kahjustava, eemärgitu toetusmajanduse lõpetamist ja senise korralageduse eest vastutajate välja selgitamist.
Me peame teadma, kes on need protsesse suunanud inimesed, kelle õpivõimetus on võimaldanud raisata Euroopa suurima rahatrüki ajal terve kümnendi, et saavutada suures plaanis mitte midagi vajalikku ja Eestile kasulikku.
Eesmärgitute abirahade jagamisega on pikka aega rikutud ettevõtluskeskkonda ja ettevõtete võrdseid võimalusi, kasvanud on bürokraatia ja riigivalitsemise kulud, mille eest ei pea maksma need inimesed maksutõusudega, kes sellest pole kasu saanud.
Ebavõrdsus, läbipaistmatus, jätkuv finantsjuhtimise lodevus ja võrdsete võimaluste vähendamine ei saa olla jätkusuutlik.