Eesti Kultuuri Koja ümarlaual analüüsiti eestikeelsele õppele ülemineku, maakoolide sulgemise ja digiõppe laiendamisega kaasneda võivaid soovimatuid tagajärgi. Lisaks räägiti eesti keele ja kultuuri osakaalu vähenemisest riiklikus õppekavas.

Kultuuri koja ümarlaud teemal „Eesti haridus – kuhu oleme teel?“ toimus 23. aprillil Tammsaare kirjanduskeskuse hubases saalis, kus sai istuda 1930. aastaid meenutaval pehmel diivanil ja toolidel. Opositsiooni ja koalitsiooni poliitikud istusid sõbralikult kõrvuti. Sooviti üksteisele ilusat kevadet – muidugi selle puhul, et äsja oli paks lumi maha sadanud.

Selle pealtnäha hubase pealispinna all pulbitsesid aga üsnagi suured pinged, sest käsitleti Eesti hariduse väga valusaid teemasid. Publikus oli inimesi, kes on meie hariduses sügavalt pettunud, ja nad võtsid kirglikult sõna.

Erakondi esindasid Eesti Kultuuri Koja ümarlaual Vadim Belobrovtsev Keskerakonnast, Merle Kivest EKRE-st, Evelyn Sepp erakonnast Eestimaa Rohelised, Kadri Tali Eesti 200-st, Eero Raun erakonnast Parempoolsed, Katri Raik Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast ja Riina Solman Isamaast. Ainsana puudus Reformierakonna esindaja. Arutelu juhtisid Eesti Kultuuri Koja juhatuse liikmed Pille Lill ja Tiiu Kuurme.

EESTIKEELSELE ÕPPELE ÜLEMINEK
ehk Mis hakkab toimuma eesti-vene segaklassis

Esimese teemana arutati, missuguseid soovimatuid tagajärgi võib endaga kaasa tuua vene koolide üleminek eestikeelsele õppele. Vadim Belobrovtsev tõi välja, et rahvusvaheliste koolide välismaalastest õpetajad peavad 1. augustist alates eesti keelt oskama, ehkki neil pole seda koolitöös vaja. „Reformierakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid tahtsid enne 2023. aasta märtsivalimisi oma valijatele midagi ette näidata. Nii otsustati, et pannakse lihtsalt mingid tähtajad paika ja kui probleeme tekib, lahendatakse need jooksvalt. Belobrovtsev ennustas, et sellise pealiskaudse lähenemise pärast tekib probleeme ka eesti õppekeelega koolidel.

Evelyn Sepp soovitas Vadim Belobrovtsevil peegli ette astuda ja meenutada, kuidas Keskerakonna haridusminister käis Ida-Virumaal inimestele õlale patsutamas, öeldes, et nad ei pea eestikeelsele õppele ülemineku pärast kartma. Kahekümne aasta jooksul kulutati miljoneid eesti keele tasuta õppimise võimaldamiseks, kuid nüüd tuli üleminek eestikeelsele õppele Keskerakonnale ikkagi liiga ruttu. „Ei maksa otsida süüdlasi väljastpoolt,“ ütles Sepp.

Katri Raik ütles, et lausa ehmatas, kui kuulis Belobrovtsevilt, et üleminek eestikeelsele õppele on olnud liiga kiire. Juba paarkümmend aastat on olnud seaduses kirjas, et vene kooli õpetaja peab oskama eesti keelt B2-tasemel. „Vene kooli gümnaasiumiosa viidi eesti keelele üle juba 2007. aastal ja oli väga halb, et juba siis ei hakatud ka lasteaias ja algklassides eesti keelt õppima,“ märkis Raik.

Ta nentis, et muidugi on ka palju ohte. Näiteks on õpetajal väga raske, kui klassis on eesti keelt oskavate laste kõrval neid, kes oskavad eesti keelt halvasti või ei saa sellest üldse aru. Sisuliselt annab õpetaja nii kolme tundi korraga.

Kõige rohkem muretses Katri Raik üleminekukooli neljanda klassi õpilaste pärast. „Esimesed kolm klassi õppisid vene lapsed ühe õpetaja käe all kõike vene keeles, aga neljandas klassis tuleb keegi võõras tädi ja hakkab neid õpetama eesti keeles. See on karm muutus,“ tõdes Katri Raik. „Järgnevad aastad on keerulised, aga ma loodan, et saame hakkama,“ oli ta siiski optimistlik.

Vadim Belobrovtsev ütles, et tema on samuti neljanda klassi pärast mures. Laps on õppinud kolm aastat peaaegu sada protsenti vene keeles ja neljandal aastal peab äkki õppima sada protsenti eesti keeles. „Nad ei saa sellega hakkama,“ kinnitas Belobrovtsev, „me kõik saame sellest aru.“

Korraks läks mõttevahetus ka teravaks. Haridusministri endine nõunik ja kauaaegne õppejõud ning õpetaja Urve Läänemets küsis erakondade esindajatelt: „Kes oli see tark, kes otsustas, et teise klassina läheb eesti keelele üle neljas klass? Kas keegi otsustajatest ei ole midagi kuulnud lapse mõtlemise ja psüühika arengust. Ma ootan vastust!“

Isamaa esindaja Riina Solman vastas Läänemetsale, et üleminekuplaani töötas koostöös ekspertidega välja haridusministeerium, lisades rõõmsalt, et on Urve Läänemetsa endine üliõpilane. „Pean tõesti tunnistama, et mul on olnud igasuguseid õpilasi,“ vastas Läänemets resigneerunult.

Solman möönis, et esimesele klassile on üleminek eestikeelsele õppele kergem kui neljandale, aga arvas, et kui Lätis saadi sellega hakkama, siis saadakse ka Eestis.

Riina Solman pidi selgitusi jagama ka Belobrovtsevile, kelle väitel olevat eestikeelsele õppele ülemineku otsus vastu võetud lihtsalt 2023. aasta valimisi silmas pidades. Tegelikult räägiti üleminekust juba Keskerakonna ja Reformierakonna valitsuses, aga ka siis oli see Keskerakonna jaoks liiga vara. Solman osutas, et Keskerakond on tegutsenud kakskümmend aastat selle nimel, et vene koolid ei lähekski eesti keelele üle.

EKRE esindaja Merle Kivest nii optimistlik ei olnud. Ta märkis, et ukraina ja vene lapsed on eesti klassides, eesti laste õpikeskkond ei ole enam täielikult eestikeelne ning nende haridus jääb järjest nõrgemaks. Kivest toetas seisukohta, et vene lapsed võiksid õppida omaette vene koolis ja saada seal oma emakeeles väga hea hariduse, sest parima hariduse saab emakeeles. Muidugi peaksid vene lapsed õppima sellises koolis ka eesti keele väga hästi selgeks, täpsustas Kivest.

Vadim Belobrovtsev kinnitas, et vene koolis saab eesti keele selgeks küll, kui seal on piisavalt eesti keele tunde. Kui ta õppis Mustamäe humanitaargümnaasiumis, oli tal kuus eesti keele tundi nädalas ja sellest piisas, et eesti keeles suhtlema hakata. Paraku oli tavalises vene koolis siis ja alles mõni aasta tagasi eesti keelt ainult kaks tundi nädalas.

„Olen väga uhke, et just Eesti 200 haridusminister viib vene koolid üle eestikeelsele õppele,“ teatas Eesti 200 esindaja Kadri Tali. „Oleme alustanud millegi nii ilusaga, millest ilusamat annab otsida,“ lisas ta. Kadri Tali ei karda, et vene lapsed ei saa eesti keelega hakkama, sest lapsed õpivad uue keele ära väga ruttu. Tema enda lapsed said Soome koolis ruttu hakkama ja nende eesti keel on samuti väga hea.

Tali lisas, et vene kooli õpitulemused on eesti kooli omadest ligi aasta võrra maas ja see ei ole vene laste suhtes õiglane. Üleminek eestikeelsele õppele aitab vene laste õpitulemusi parandada. Tali leidis, et eri rahvusest lapsed võiksid õppida koos. Ta meenutas EKRE liikme Jaak Valge mõtet, et ukraina lapsed peaksid õppima e-õppes ehk siis üksinda ja omaette. Tai ütles, et see mõte toob talle klombi kurku. „Tuleb rohkem mõelda laste peale,“ toonitas Kadri Tali. Õpetajapuudust kommenteeris ta nii: „Koolijuhid peavad nüüd päriselt ka sobivaid õpetajaid otsima, mitte lihtsalt kuulutusi lehte panema.“

Eero Raun Parempoolsetest nentis, et üleminek eestikeelsele õppele on koalitsioonilepingu kõige olulisem punkt. Raun arvas, et kindlasti tehakse üleminekul ka vigu ja tekib probleeme, kuid üle tuleb ikkagi minna.

Kas eestikeelsele õppele üleminek venestab eesti lapsed?

Kui kõik arutelus osalenud erakondade esindajad olid põhimõtteliselt vene koolide eestikeelsele õppele ülemineku poolt, siis MTÜ Eesti Kool On Eesti Keele Kodu esindaja Triin Teramäe väitis, etsee on eesti laste venestamise projekt.

Teramäe ütles, et seoses selle üleminekuga tekib vene-eesti segakool, mis on „kommunistlikku utoopiat meenutava idee realiseerimine“. Ta selgitas, et Tallinnas on juba eesti koole, kus ligi pooled lapsed on vene kodukeelega, ehkki teadusuuringute põhjal ei tohiks muukeelseid lapsi olla klassis üle kümne protsendi. Kui vene lapsi on eesti klassis nii palju, siis räägib õpetaja seal lihtsustatud eesti keeles ja eesti laste haridus kannatab. Õpetajal pole ka aega eesti lapsi õpetada, sest ta peab umbkeelseid järele aitama, ja seda teeb ta muidugi vene keeles.

„Mul tuleb klomp kurku, kui mõtlen, et kolmkümmend aastat pärast Eesti taasiseseisvumist peab eesti õpetaja õpetama lapsi vene keeles,“ ütles Teramäe. Isegi tsaariajal ja Nõukogude perioodil ei pandud eesti ja vene lapsi ühte klassi ning tänu sellele säilis eesti keel ja kultuur. Nüüd aga pannakse nad kokku. „Meie venemeelne haridusminister Kristina Kallas soovib, et kõik oleksid samasuguse segaidentiteediga nagu ta ise,“ oletas Triin Teramäe.

Poliitikud nimetavad segaklasse integratsiooniks, kuid tegelikult toimub neis klassides segregatsioon – eesti ja vene lapsed tegutsevad seal eraldi keelegrupides. Sisuliselt viibivad eesti lapsed päev läbi venekeelses keskkonnas ja vene kultuuriruumis, väitis Teramäe ja lisas, et kuuldavasti ei ole Tartuski lastel enam eestikeelset keskkonda, sest vene lapsevanemad on oma lapsed eesti koolidesse pannud. Kooli sööklas, staadionil jm kõlab kogu aeg vene keel.

Triin Teramäe: „Me venestame oma lapsed ise ära. On kahetsusväärne, et vene koolide eesti keelele üleviimisest on saanud eesti laste venestamise projekt. See on katastroof, kuhu oleme jõudnud ja millega suure hooga edasi läheme.“

Teramäe sõnavõtt läks nii tuliseks, et Evelyn Sepa väike terjer hakkas haukuma ja ümarlaua arutelu kõnejuht Tiiu Kuurme ütles, et niimoodi ei saa asju arutada, kui üks inimene võtab kogu kõneruumi ära.

Eero Raun ei lasknud aga ennast ülekeevatest emotsioonidest segada. Ta ütles, et Eesti kool on kahest venestamise perioodist edukalt läbi tulnud ja tema ei usu, et eesti lapsed segaklassis venestuksid. „Soome koolis võib eesti laps assimileeruda, sest eesti ja soome keel on nii sarnased, kuid vene keel on eesti keelest väga erinev,“ osutas Raun ja lisas, et kõigil lastel, olenemata nende rahvusest, on õigus õppida eesti keeles ja saada parim haridus.

Evelyn Sepp ei näinud samuti segaklassides traagikat. Ta ütles, et ülemineku esimesel etapil ei saa veel eesti-vene segakoolidest rääkida, need tekivad alles aastate pärast ja siis juba üsna orgaaniliselt.

Kadri Tali toonitas, et nii eesti kui ka vene lapsevanemal on põhiseaduse järgi õigus oma lapsele kooli valida. Teisalt on riik üleminekukoolidesse väga palju investeerinud, et vene lapsed saaksid seal eesti keele võimalikult kiiresti selgeks. Ta nimetas Triin Teramäe sõnavõttu vihakõneks ja rõhutas, et lapsed on lapsed, ükskõik, mis rahvusest nad on. Ka Tali ei uskunud, et eesti lapsed ülemineku käigus venestuksid.

Katri Raik märkis, et teda üllatas väga, kuidas Triin Teramäe lapsi „meie“ ja „nende“ lasteks jagas. „Ma istun siin Vadim Belobrovtseviga täitsa rahulikult kõrvuti, kuigi oleme eri rahvusest ja ka eri erakonnast,“ ütles ta, lisades, et saatuse tahtel elavad teisest rahvusest inimesed meiega koos ja meie ülesanne on nad endaga ühele lainele aidata.

Riina Solman täpsustas, et sellise ühtluskooliga, kus vene ja eesti lapsed õpivad kohe ülemineku algusest peale koos, Isamaa nõus ei ole, sest vene kodukeelega lapsed ei jõua eesti keele puuduliku oskuse pärast eesti lastega samas tempos õppida. Samas on hea eesti keele oskusega vene lapsed juba praegu eesti koolides. „Nüüd peab koolipidaja jälgima, et vene lapsi ei oleks eesti klassides liiga palju,“ ütles Solman.

Mis segaklassides tegelikult toimub?

Kes ja kuidas on uurinud, mis segakooli klassides tegelikult toimub, selle küsimuse esitas erakondade esindajatele Eesti Kultuuri Koja hariduse töörühma eestvedaja ja TLÜ õppejõud Tiiu Kuurme. Mis toimub koolides, kus on eesti ja vene lapsed koos? Kas selle kohta on uuringuid? Milline on seal õpilaste teadmiste ja oskuste tase, missugune on nende laste heaolu ja enesetunne, kultuuriline areng jms. Kuurme märkis, et kuuldavasti olevat endine haridusminister Tõnis Lukas kuskil öelnud, et selliseid asju ei taheta teada ja seepärast neid ka ei uurita.

Katri Raik vastas, et nüüd hakatakse eesti-vene segaklasse uurima. Näiteks Narvas jälgitakse vähemalt kolme aasta jooksul, kuidas uue koolimudeli käivitamine läheb, mis juhtub klassis õpilastega ja mis koolis tervikuna. Sealt selgub nii mõndagi.

Eero Raun arvas, et segaklassis toimuvast suuremakski mureks võib kujuneda see, et juba 2035. aastal on meil oluliselt vähem lapsi. Kuidas me siis toimetame? Kas praegused riigigümnaasiumid jäävad osaliselt tühjaks? Kas peame tühjade kohtade täitmiseks ingliskeelseid õpetajaid ja õpilasi sisse tooma?

KOOLIVÕRGU KORRASTAMINE
ehk Koduläheduse, kvaliteedi ja rentaabluse tasakaal

Katri Raik ütles, et peamiselt osutatakse väikesi maakoole sulgedes nende vähesele efektiivsusele, kuid gümnaasiumiosa sulgemine koolile väga suurt kokkuhoidu ei anna. Küsimus on pigem selles, kas õpetajad on väikeses koolis pädevad, kas koolikeskkond on lapsi arendav ja kas laps saab seal hea hariduse. Raik märkis, et näiteks Toilas vaieldi just selle üle, kumb on tähtsam, kas kodulähedus või õppe kvaliteet, ja see vaidlus ajas seal kogukonna lõhki. „Mõelge, kelle poolt te kohalikel valimistel hääletate,“ oli Raigi soovitus Toila rahvale, kellest mõned olid ka ümarlauale kohale tulnud.

Maapõhikooli puhul pidas Raik kõige kriitilisemaks kolmandat kooliastet, sest sinna on väga raske täppis- ja loodusainete õpetajaid leida – nad ei saa väikeses koolis koormust täis. Kas teeme kooli 6-klassiliseks? Järgmised klassid võivad olla juba mujal, sest 7.–9. klassi laps võib vabalt ka pool tundi bussi või rongiga kaugemasse kooli sõita. Noorematel lastel peab olema muidugi võimalus õppida kodu lähedal, ütles Raik.

Katri Raik oletas, et raha üksinda maakooli ei päästa. Palk võib olla kasvõi kolm tuhat eurot, aga kui täppis- ja loodusainete õpetaja ei suuda õpetada mitut ainet korraga, ei saa ta väikeses maakoolis koormust täis ja läheb mujale.

Vadim Belobrovtsev märkis samuti, et eelkõige vaatab riik, kas väikekool on rentaabel. Kui ei ole, siis vähendatakse kooliastmeid või pannakse kool hoopis kinni. Igale koolile peab lähenema individuaalselt. Belobrovtsev meenutas, et Eesti 200 lubas enne 2023. aasta valimisi toetada umbes 50 väikekooli 2–4 miljoni euroga. Nüüd on haridusminister Eesti 200-st, kuid neid miljoneid pole millegipärast leitud. „Et napib täppis- ja loodusteaduste õpetajaid, on samuti mitme haridusministri tegemata töö, mille tagajärjel on meil õpetajate katastroofiline defitsiit,“ nentis Belobrovtsev.

Eero Raun: Probleem on selles, et isegi koalitsioonileppes pole selgelt kirjas, mis kriteeriumide põhjal tuleks väikekooli alles hoida. Ühest küljest on koalitsioonileppes kirjas, et kahe esimese kooliastme lapsed peavad kõik saama õppida kodu lähedal. Paar lauset edasi on aga öeldud, et haridusvõrgu kujundamisel hoitakse kodulähedust ja efektiivsust tasakaalus. „Tegelikult eelistavad lapsevanemad mitte kodulähedast, vaid parimat kooli. Kui kodukoha kool pole parim, siis hääletavad lapsevanemad jalgadega,“ ütles Raun.

Evelyn Sepp küsis Eero Raunalt, kuidas tekkis Parempoolsetel mõte, et maakooli õpetaja peaks saama linnakooli õpetajast vähem palka. Sepp pidas seda ogaraks mõtteks ja küsis, kas arstid läheksid väiksema palga eest kaugetesse maakohtadesse perearstiks.

Merle Kivest tõi välja, et kohalikud omavalitsused on suurtes raskustes, sest riik ei toeta väikekoolide allesjäämist.

Katri Raik imestas, kuidas Metsküla kool kõigil nunnumeetri nii põhja vajutas, et seal käisid minister, president ja paljud teised.

Vadim Belobrovtsev arvas, et Metsküla kool tegi hea sõu, kui suutis haridusministri ja presidendi kohale meelitada. Tegelikult on niisuguseid koole palju, kuid need teised ei saa nii palju tähelepanu. Soovimatu tagajärg on see, et lapsed viiakse nendest teistest koolidest ära linnakooli. Tallinnas õpib juba üle nelja tuhande õpilase, kes ei ela Tallinnas, nentis Belobrovtsev. See on ligi kümme protsenti Tallinna õpilaste üldarvust.

Eero Raun pakkus, et Metsküla rahvas sattus vastutustundetu meelelahutustööstuse ohvriks. Asjale läheneti emotsioonide põhjal, kuid läheneda tuleb teaduspõhiselt ja sarnaste probleemidega koole kohelda sarnaselt.

Riina Solman vaidles vastu, et iga väikekool on erinev ja vajab just individuaalset lahendust. Teiseks arvas ta, et minister ja president ei käinud Metskülas sõud tegemas, vaid soovisid kooli siiralt aidata.

Solman märkis, et mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas on väga raske maakoole alles hoida, sest inimesed koonduvad keskustesse. Eesti rahvastikust elab juba 46% Tallinnas ja Harjumaal. Pidev äravool väikestest kohtadest jätkub ja pilt muutub üha kurvemaks. Ei Eesti ega Euroopa ole saanud seda protsessi pidama. Ükski poliitik ei taha seda, aga nii on.

Merle Kivest märkis, et inimesed kolivad maalt ära peamiselt põhjusel, et nende arvamus ei huvita enam kedagi. Rahvahääletusigi ei saa algatada. Inimesed tunnevad, et ei saa midagi teha, ja lähevadki linna, teiste hulgas need, kes tegelikult ei taha linnas elada.

Kadri Tali kinnitas, et väikekoolid peavad kindlasti alles jääma ja 1.–6. klassiga koolid saavad riigilt selleks toetust. 328 miljonit on pandud koolivõrgu korrastamisse. Aga lisaks alg- ja põhikoolidele tuleb tema arvates ka väikesi gümnaasiume alles hoida, kui teine lähim gümnaasium on kaugemal kui 50 kilomeetrit. Näiteks Lihula kooli peaks gümnaasiumiosa jääma, leidis ta. „Väikekoolid ja tugevad gümnaasiumid on meie hinnaline maavara, neid tuleb hoida,“ ütles Kadri Tali.

Katri Raik märkis, et Toila ja Jõhvi vahe on kümne kilomeetri ringis, mis ei ole põhikooli kolmanda astme õpilasele liiga pikk maa. Samas toonitab Toila rahvas, et nende gümnaasium lõimiks kohalikke vene noori palju paremini kui Jõhvi gümnaasium. Toila rahvas ei karda, et vene lapsed eesti lapsed ära venestaks, vaid usuvad vastupidist. Raik arvab siiski, et tegelikult lõimib ka Jõhvi gümnaasium ja sealgi teevad vene noored eesti keele riigieksami emakeele eksamina. „Aga on arusaadav, et Toila rahvale on gümnaasiumiosa sulgemine väga valus otsus,“ tõdes Raik.

Tiiu Kuurme tõi välja veel ühe mure – Eestis on 20 000 põhiharidusega või alla selle haridusega noort, kes ei õpi ega tööta. Ta küsis: „Kui paljud neist noortest ei õpi sellepärast, et kool on kaugel ja nende vanemad on sotsiaalselt nõrgal järjel? Mis saab lapsest, kellelt võetakse ära tema kool? Austatud poliitikud, miks te ei vaata asjale lapse perspektiivist?“

LASTEAIA JA KOOLI DIGITALISEERIMINE
ehk Kus on mõistliku digi- ja nutikasutuse piirid

Tiiu Kuurme tõi välja, et teadlased on ammu tõestanud, kuidas digitaalsete vahenditega liialdamine kahjustab lapse arengut, kuid Eestis jätkub endiselt digitaliseerimise surve. Kuidas sellesse suhtuda?

Evelyn Sepp: Kuna Eesti on e-riik, siis arvatakse, et digi on igale lapsele vältimatult vajalik. Teatud piirides ongi, kuid ka lapse peenmotoorika, tähelepanu areng jms on olulised. Mõõdukas mahus digi on hea, sest laps saab nii uusi oskusi, õpetaja saab mitmekesistada õpetamise metoodikat jne.

Kadri Tali: Hästi oluline on, et õpetajad oskaksid digivahendeid efektiivselt ja mõõdukalt kasutada. Lapsele on aga digivahendite kasutama õppimine niisama oluline kui varakult ujuma ja jalgrattaga sõitma õppimine. Samas on pedagoogika ikkagi üksteisele silma vaatamine, mitte ekraani jälgimine. Online-õpe ei asenda õpetajat ja klassiruumi.

Riina Solman: Digivahendid on ajastu märk, aga laps peab õppima kõiki meeli kasutama: vaatama, kuulama, suhtlema jms. Vähemalt algklassides peaksid telefonid olema tunni ajal kotis, et laps saaks segamatult keskenduda ja kõigi meeltega õppida.

Katri Raik: Digisurve tuleb nii lastevanematelt kui ka ühiskonnalt, kuid lõpuks jõuame õpetajani, kes peab vaatama, mis lastega digivahendeid kasutades tegelikult toimub. Kuid tehnoloogia õppimine varasest lapsepõlvest alates on vajalik, sest insenere on meil vaja.

Vadim Belobrovtsev: Näiteks robootikat võib õppeprotsessis kasutada juba lasteaias, kuid mõõdukalt. Just mõõdukus aitab ära hoida, et laps ei kasvaks üles digimaailmas ja liitreaalsuses. „Kõige olulisem on koolis sotsialiseerumine, mitte digi,“ rõhutas Belobrovtsev.

Eero Raun: Digisurvet avaldab ka Eesti majandus. Eesti ettevõtteid on vaja palju põhjalikumalt digitaliseerida, aga see tähendab, et noored peavad saama koolist kaasa vajalikud pädevused.

Merle Kivest: Ma näen sotsiaalpedagoogina asja teise nurga alt. Töötan lapsevanematega, kelle lapsed ei oska nelja-aastaselt isegi kaheaastase lapse tasemel rääkida. Need vanemad on tulnud pärast tööd väsinult koju ja visanud siis lapsele nutiseadmed kätte, et ta kaelast ära saada. Ühel päeval nad aga küsivad, miks nende laps rääkima ei hakka.

Eero Raun: Jaapanis nägin, et algkoolilastele nutitelefoni veel kätte ei anta. Äkki on hea, kui laps hakkab digiga tegelema praegusest hiljem?

EMAKEEL JA KULTUUR ÕPPEKAVAS
ehk Kui palju vabadust tuleks koolile, õpetajale ja õpilasele anda

Tavaliselt toonitame, et Eesti koolile on taganud edu õpetaja suur autonoomia. Kultuuri koja ümarlaual jõuti pigem vastupidise tõdemuseni – koolil, õpetajal ja õpilasel on vabadust liiga palju.

Katri Raik märkis, et tänapäeval saab koolis valida eesti keele ja kirjanduse kõrval ka majandust, rahatarkust ja palju muid valikaineid, kuid seda kõike põhiainete arvelt. Suure valikuvabaduse tingimustes kipub osa väga olulisi asju ununema. Samas on ülemineku ajal eesti meele, kultuuri ja ajaloo tundma õppimine väga tähtis ka meie vene noortele. Tõsi, eesti keelt õpitakse ka ajaloos, geograafias, bioloogias, kuid eesti keele ja kultuuri teema tuleks tõsta nüüd palju kõrgemale tasemele.

Riina Solman pidas kohustuslike raamatute nimekirja vajalikuks. Kooli ajal ta nautis neid raamatuid, ainus erand oli „Sõda ja rahu“. „Kui hästi töötav jalgratas on leiutatud, miks siis veel uut leiutada?“ küsis Solman.

Eero Raun hoiatas, et kõik õpetajad tahavad tunde juurde. Kehalises kasvatuses põhjusel, et istumine on tervisele kahjulik. Loodusainetes selleks, et noored maailma paremini mõistaksid jne. Kui midagi muuta, siis kuskilt käriseb.

Urve Läänemets tõi välja, et praeguses õppekavas on eesti keelt ja kirjandust kohustusliku numbrina 495 tundi vähem, kui oli 1987. aastal Elsa Gretškina ministriks oleku ajal. „Mille üle me tunnis arutleme, kui iga laps on lugenud erinevat raamatut?“ küsis Läänemets.

Evelyn Sepp pidas väga oluliseks, et loeksime tüvitekste, mis meid seovad ja mis seovad meiega ka meie muukeelseid õpilasi.

Kadri Tali püüdis selgitada, et geograafias, bioloogias ja ajaloos loetakse samuti mahukaid tekste ja kirjutatakse pikki eestikeelseid tekste, kuid selle kohta küsiti saalist irooniliselt: „Kas nad loevad geograafias parun Münchhauseni seiklusi?“

Urve Läänemets tegi kokkuvõtte: „Me lõputult ei vali. Teatud asjad on meile igiomaselt ühised. Ühtluskool on selleks, et täita hariduskohustust. See tähendab ka ühiseid teadmisi ja väärtusi.“
Urve Läänemets tegi kokkuvõtte: „Me lõputult ei vali. Teatud asjad on meile igiomaselt ühised. Ühtluskool on selleks, et täita hariduskohustust. See tähendab ka ühiseid teadmisi ja väärtusi.“

30.04.2024, Õpetajate Leht
Raivo Juurak

Õpetajate Leht: Eesti haridus – kuhu oleme teel?