Eesti viimase aja populaarseim erakond on üsna pikalt kummalist vaimset allakäiguspiraali tegemas. Selleks, et määrata vektori alguspunkt, suundume tagasi nii kaugesse aega kui 13. mai 1999, mil Meegomäel Nursi lahingukoolis toimus nn Savisaare pildi pihta tulistamise skandaal.

Äsja taas peaministriks saanud Isamaa esimees Mart Laar, president Lennart Meri julgeolekunõunik Eerik-Niiles Kross, peaministri sisenõunik Jaan Tross ja Võru maavanem Robert Lepikson tulistasid pumppüssist Edgar Savisaare pildi pihta. Laar hüüdis väidetavalt: “Kes pihta ei saa, on Savisaare sõber!” 2001. aastal, kui lugu välja tuli ja skandaal puhkes, palus Laar avalikult vabandust.

Nii käitusid Isamaa poliitikud toona – eksimusele järgnes vabandus. Lepiksongi sai oma patud andeks ning kutsuti 2003. aasta valimistel liituma Savisaare nimekirjaga, mis kandis siis nime Keskerakond, kandideerima Riigikokku ning osutus ka valituks.

Isamaa vektorile hüppab Reinsalu

Neist valimistest 2003. aastal sööstis ereda komeedina poliitikataevasse erakond Res Publica ning Urmas Reinsalu – mees, kes deklareeris kõlava häälega, et on “äraostmatu” (Pruunsild, ära parem proovigi). 28 mandaati ja Keskerakonna järel teine koht. Kuna Savisaarega koalitsiooni teha soovijaid polnud, sai peaministriks respublikaan Juhan Parts.

Vektorid aga ei rõõmustanud erakonna asutajaid. Üks erakonna alusepanija professor Rein Taagepera, kelle visiooni ümber erakond ehitatud oli, oli 2005. aastal erakonna suhtes ülikriitiline: “Täisajalisel palgalisel töötajal on erakonnas rohkem võimu kui liikmeskonna valitud juhatuse liikmel või esimehel. Kes koostab päevakorra, määrab, mis üldse arutlusele tuleb. Mis oli Stalini positsioon võimuvõitluse ajal?” küsis Taagepera ja vastas ise: “Kõigest sekretär.”

Vektorid liituvad

“What goes up, must come down” nagu olevat öelnud või vähemalt mõelnud Isaac Newton, ehk mis taeva alla lennutatud, see peab ka maha prantsatama. Nii läks ka Isamaa ja Res Publica toetusenumbritega. Lahendus ei lasknud end kaua oodata. 4. juunil 2006 teatasid Isamaa ja Res Publica ühinemisest. Vektorid liitusid ja võtsid ühise suuna. Alguses veel Mart Laari juhtimisel, kuni 2012 saabus Urmas Reinsalu esimene tulemine.

Intervjuus ajalehe Postimees ajakirjanikule Priit Pulleritsule ütles Reinsalu toona: “Inimene, kes teeb demokraatliku poliitika keskkonnas plaane viieks, kümneks, 20 aastaks, on kas väga naiivne või kergelt koputada saanud. Aga sul peab olema selge kurss.” Reinsalul olid vektorid paigas juba toona.

Esimesel katsel Reinsalul siiski selle selge kursiga rahva seas populaarsust koguda ei õnnestunud ja erakonnas oli rahulolematust, et populaarsuse tõusu ei järgnenud. Reinsalu sai õppetunni.

Järgnes Margus Tsahkna Isamaa 2.0, millega üritati erakonda keerata liberaalsemale kursile, mis erakonnas ja rahva seas jätkuvalt laiemalt populaarsust ei saavutanud. Siis tuli juba Helir-Valdor Seederi kord.

Saabus ajajärk, mil erakonda asus tegelikult juhtima Pruunsilla kaabu, mille ta erakonnale kinkis. Eks olnud kaabu sees ka mõni miljon raha, kuid peaasjalikult olid kaabu sees väärt mõtted. Kui Seeder pani kaabu pähe saabus talle selge arusaamine, et tal endal olid just täpselt samad mõtted olnud nagu kaabu sees.

Ekspressi pikemas 31. mai 2023. loos Pruunsilla kohta kirjeldas Seeder Pruunsilla kaabu fenomeni nii: “Kuna oleme Parvel Pruunsillaga mõttekaaslased, puudub tal selleks (mõjutamiseks) ka vajadus. Tal polegi raha vaja, et mind veenda ühes või teises küsimuses. Niipea kui hakkan mõnele teemale mõtlema, selgub, et Parvel on juba samamoodi mõelnud.”

Vektorit paremale kursile keerata ei lasta

Enne seda oli Isamaas lahvatanud järjekordne sisetüli. 23. juulil 2020 asutati erakonna sees ühendus Parempoolsed, mis süüdistas erakonda selle eest tehakse koostööd EKREga, toetatakse nn. abielureferendumit ning ollaks muutunud “populistide kaisukaruks”.

Pärast ligi paariaastast siseheitlust “viskas üle” Riina Solmanil ja Tõnis Paltsil, kes esitasid kaebuse Lavly Perlingu ja Siim-Valmar Kiisleri tegevuse peale erakonnas. Mart Maastik omakorda kaebas Kristjan Vanaselja ja Tõnis Konsi peale. Erakonna juhatus kogunes 8. märtsil 2022 ning tegi Perlingule naistepäeva kingituse – heitis ta koos mõttekaaslastega erakonnast välja. Head aega, parempoolsed! Head aega, erakonna sisedemokraatia!

Nagu hiljem teada saime käis erakonna sees usin partei sisene parempoolsete vastupropaganda. Midagi ei jäetud juhuse hooleks. Selleks loodi eraldi MTÜ Isamaalised, mis asus jõuliselt Perlingu ja tema parempoolsete vastu sõtta. Täna laiutab Reinsalu käsi ja väidab, et KAPO ja Prokuratuur teevad nende erakonnaga “poliitilist eksperimenti” kui süüdistavad ebaseaduslikus rahastamises. Reinsalu sõnutsi annetasid inimesed ühingule, kus nad olid ise kasusaajad ehk annetati tegelikult “iseendale”.

Poliitilist eksperimenti tegid sellist rahastamisskeemi kasutades Reinsalu, Seeder ja nende mõttekaaslased . Tegelikult tuleks Reinsalul hoopis selgelt avalikkusele välja öelda, et kuigi erakonnaseadus keelab juriidiliste isikute annetused erakonnale, siis mis põhjusel loodi MTÜ Isamaalised? Miks ei võinud neid annetusi teha otse erakonnale? Sellele küsimusele Reinsalu ei vasta, sest vastuses tuleks ausalt üles tunnistada, et tegevuse eesmärgiks oli erakonna üle kontrolli hoidmine ning demokraatliku protsessi takistamine erakonna sees.

Väärtused vs värdjad

Selleks nädalaks on Isamaa jõudnud punkti, kus Tartu volikogus jäi Isamaa fraktsioonist kõrvale erakonna asutaja Tõnis Lukas. Põhjuseks, et teda avalikult selgrootuks töllmokaks, värdjaks ja vanaks kärsaks nimetanud Kris Kärner polnud nõus oma sõnade eest vabandama. Pisut vanemad lugejad, kes mäletavad fosforiidisõda ning ka muinsuskaitsepäevi 1988 kevadel, mäletavad, et Lukas oli tolle ürituse eestvedaja. See oli ühtlasi esimene avalik üritus kus toodi välja sini-must-valge lipp, mis jäi sellest päevast meiega kuni tänaseni. Lukas oli toona mitu head aastat noorem kui Kris Kärner täna.

Muidugi on ka Kärneril teeneid “punaste vastasel võitlusel”. Meenutame neidki. Oma striimis soovitas ta väidetavalt “humoristlikus” klipis kõik sotsid üles rivistada ning pumppüssist maha lasta. Tõeliselt naljakas, kas pole? Koguni nii naljakas, et üks Rakvere kooliõpilane asus seda videot levitama, kuhu oli lisanud oma õpetaja näopildi. Eks ikka taas ainult seepärast, et see on lihtsalt erakordselt naljakas. Kahju, et politsei sellest samamoodi aru ei saanud.

Kärner ise küll väidab, et Lukas on ka ise süüdi ja polevat nõus temaga kokku saama, et asju selgeks arutada. Kas selline kokkusaamine peaks olema vabandamise eelduseks, võib igaüks ise mõelda nagu ka seda, mis erakonda Isamaa tulevikus edasi ootab. Vektori suund tundub olevat üsna selgelt paigas.

Vektorid osutavad peaministritoolile

Kahjuks tundub, aga kui moraalsete väärtuste vektori suund on olnud suunaga alla, siis reitinguvektor on olnud tõusuteel. Isamaa on juba mõnda aega Eesti valijate lemmiklaps ning reitingute number üks erakond. Nüüd ka Tallinna linnapea erakond. Nagu arvata võisite on see, et uus linnapea Peeter Raudsepp on Parvel Pruunsilla endine kursusekaaslane, üks suur asjaolude kokkusattumine. Nagu ka see, et Riina Solman oli juhuslikult haige, kui koalitsioonikõnelustel tema abikaasa ratsabaasile linna poolset toetust arutati. Muidugi oleks Solman kindlameelselt öelnud, et abikaasa baas ei vaja linna toetust, sest see paistaks välja korruptiivne, kuid õnnetu juhuse tahtel oli proua tol päeval raskesti haige ning ei saanud sekkuda, et “halvimat ära hoida”.

Muidugi võlgneb Reinsalu Tallinna valijatele ka selgituse, miks temast endast siiski linnapead ei saanud. Jutt sellest, et mandaat polnud piisav on siiski ainult pooltõde. Kas ausam vastus pole mitte selles, et valitsusvastutust kandes võib põll poriseks saada? Eriti kui valitseda linna koos seltskonnaga, kes Oleg Bessedinil enda valimiskampaaniat teha laseb. Reinsalu sooviks on aga 2027. lavale astuda üleni valges.

Reinsalu vektori suund on selge. Vektori alguspunktis olid Lennart Meri, Mart Laar, Jüri Luik, Tõnis Lukas ning Rein Taagepera. Pärast Reinsalu liitumist vektorit suunavate jõududega on jõutud punktini, kus Isamaa väärtusi esindavad häälekalt Riina Solman, Kristjan Järvan, Mart Maastik, Tõnis Palts ja Kris Kärner. Ning vektori suunaks on paraku peaministritool.

Ära suudab seda hoida vaid see, kui piisav hulk valijaid suudab säilitada kainet mõistust ja selget silmavaadet.