Kuna igasugu ”madalsõnad” meil õigekeelest kaotatakse, tuleks üle vaadata ka sõnaühendi ”Anvar Samost” kasutamine. Järjest enam kisub ERR uudiste- ja sporditoimetuse peatoimetaja nimi vulgaarsuseks keskkonnakaitsjate jaoks. Viimast piiska sellesse karikasse ilmselt veel kukkunud ei ole, kuid tempo, millega väärt anum täitub sai nädalavahetusel jälle hoogu juurde, kui Samost oma nädalalõpu arvamussaates ”Samost ja Aaspõllu” avaldas kahtlust, kas kliima ikka soojeneb või ei soojene.
Nimetatud arvamussaade annab meile ette üsna hea pildi sellest, kuhu suunas ERR uudistetoimetust kallutatakse. Kui mõnel müksatonil peaks koostama ERR uudistetoimetuse persona, siis selleks oleks elus kibestunud 55-aastane vinguv mees, kes kiidab igal võimalusel Donald Trumpi ja kelle öökapil on Jüri Liiv ”Suur Rohepesu käsiraamat,” mida ta loeb enne uinumist juba kümnendat korda.
Samost on intelligentne inimene, suure töövõimega, kuid mingil põhjusel jõudnud sellisesse kohta elus, kus iga looduskaitsealase info töötlemisel on ta peas nii tugev negatiivne eelhoiak, et see pimestab juba analüüsivõimet. Millist kurja looduskaitsjad talle teinud on, kes seda täpselt teab? ”Tegin, mis ma tegin, aga tappa sa saad,” ütles Toots Kiirele ja nii ka Samost looduskaitseteemadel ja looduskaitsjatele.
Vaatame, siis väga kiiresti üle mõningad teemad, kus Samost ja tema kaassaatejuht Huko Aaspõllu tihedalt sõna võtavad ja sõna otses mõttes jama ajavad.
Soostamisest. Kas meie metsad siis päriselt uputatakse?
Kliimaministeeriumi kommunikatsiooninõunik Martin Altraja saatis Vikerraadio saate “Samost ja Aaspõllu” juhtidele kirja, milles nimetas saates kõlanud väiteid Kikepera looduskaitseala märgade metsade taastamise kohta emotsionaalselt laetuks ja faktiliselt eksitavaks.
Vaidluse tuum oli terminoloogia kasutamises: Samost ja Aaspõllu kasutasid termineid “metsa uputamine” ja “soostamine”, mida kliimaministeerium pidas eksitavateks. Ministeerium argumenteeris, et eesmärk on taastada loomulik soomets, mitte tekitada metsa asemele sood.
Samost vastas sellele kriitikale otsustavalt, öeldes, et ta kavatseb jätkuvalt kasutada sõna “uputamine” tegevuste kohta, mille tagajärjel satub miski vee alla, lisades sarkastiliselt, et vee all ei kasva mingit metsa.
Tegelikkuses muidugi ei uputata midagi, sest kui kinni aetakse kuivenduskraavid, mis varem vee kiiresti loodusest mere suunas juhtisid, siis vesi koguneb looduses sinna, kuhu see on alati kogunenud. Pigem võiks öelda, et teatud oludes, kui vesi liiga kiiresti loodusest minema juhitakse, võib alamjooksul tekkida hoopis üleujutuse oht – inimeste elupaigad saavad kahjustada, kui liiga palju vett liiga kiiresti koguneb ja keegi võib ka reaalselt uppuda. Selline on must stsenaarium.
Samost ei lase faktidel ilusat lugu rikkuda
Jaanus Terasmaa vastas Samostile ning tõigi välja, et valemi teine pool kipub ununema – üleujutuskahjud, veereostus, põua tõttu ikaldunud saagid ja elurikkuse kadu on samuti väga konkreetne ja märksa suurem reaalne arve, mida me pidevalt maksumaksjana tasume.
Ta rõhutas, et looduse taastamine – eriti näiteks märgalade ja märgade metsade oma – on märksa rohkem kui “roheline luksusprojekt”. Märgalad seovad süsinikku, leevendavad üleujutusi ja hoiavad vett maastikus ka põua ajal, filtreerivad toitaineid ja pakuvad elupaiku tuhandetele liikidele.
Terasmaa juhtis tähelepanu ka laiemale pildile: Paradoksaalsel kombel teame ühiskonnana veest ja keskkonnast rohkem kui kunagi varem. Räägime iga päev kliimamuutustest, keskkonnareostusest, rohepöördest, “metsade uputamisest” ja juhitavatest võimsustest sama enesestmõistetavalt kui ilmast. Keskmine eestlane peab end pigem keskkonnateadlikuks (üle 80%), samal ajal näitavad arvud, et meie keskkonnamõju üha suureneb.
Faktidega kahjuks Samostit ja tema kaassaatejuhti Huko Aaspõllut ei veena, sest sisulise vastuse asemel tembeldasid nad Terasmaa oma arvamussaate ”idioodiks” ehk Nassim Talebi ainetel inimeseks, kes on küll nutikas, kuid targutab, ilma et tal oleks reaalset kogemust või teema mõjutaks teda isiklikult. Irooniline muidugi, et reaalne töökogemus valdkonnas on justnimelt Terasmaal, mitte raadios targutavatel saatejuhtidel.
VÄIDE: Vesinik on mõttetu ja ebaefektiivne energiakandja
Saates pidevalt kõlav väide: Vesinik on ülimalt ebaefektiivne energiakandja ja sellel puudub tulevik. Vesiniku peamine eelis ei ole efektiivsus, vaid võimalus kasutada seda süsinikuvaba energiakandjana seal, kus otsene elektrikasutus ei ole praktiline.
Samostil ja Aaspõllul on õigus selles, et vesinik on energeetiliselt ebaefektiivne – aga see pole kogu lugu. Taastuvenergia võidukäik tekitab vajaduse energiasalvestuse järele. Päikese- ja tuuleenergia tootmine on ilmast sõltuv: tipptundidel võib elektri hind langeda nullini või isegi negatiivseks, samas kui tuulevaiksel ööl on puudus suur ja hind kõrge.
Vesiniku mõte ongi salvestada see “üleliigne” energia ajaks, mil taastuvaid allikaid ei ole. Jah, protsessis läheb osa energiat kaduma – aga alternatiiv on see energia lihtsalt raisku lasta. Küsimus pole selles, kas vesinik on efektiivsem kui fossiilkütused, vaid selles, kas me tahame süsinikuvaba energiasüsteemi või mitte. Saatejuhid võrdlevad siin küll näppu ühe teise asjaga ja imestavad, miks ühel neist küüs peal on.
Kas kliima soojeneb või ei?
Viimases saates kõlanud kriitiline hoiak kliimamuutuste vastu on täielikult põhjendamatu. Samost ja Aaspõllu teevad klassikalise loogikavea: nad tõlgendavad poliitilisi muutusi (rohepöörde aeglustumist, prioriteetide ümberjärjestamist) kui tõendust teadusliku konsensuse nõrgenemise kohta. Tegelikult peegeldavad need muutused hoopis valijate majanduslikku survet (energiahinnad, inflatsioon), poliitikute soovi vältida ebapopulaarseid otsuseid ning teatavat fossiilkütuse tootjate lobitegevuse mõju.
Teaduslik konsensus kliimasoojenemise kohta pole muutunud – IPCC raportid on pigem muutunud veelgi kindlamaks. See, et valitsused teevad vähem, ei tähenda, et probleem oleks väiksem, vaid vastupidi. Meie tänane tegevusetus ja vastutegevus süvendavad veelgi probleeme tulevikus.
Viimased 11 aastat on olnud 11 soojeimat ajaloos, kusjuures 2023-2025 kolme aasta keskmine ületas esmakordselt 1,5°C piiri võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga, mis on Pariisi kliimaleppes seatud kriitiline künnis. Ookeani soojussisaldus saavutas 2025. aastal uue rekordi ning Arktika merejää talvine maksimum oli rekordiliselt madal. Isegi La Niña jahutava mõjuga oli 2025 ikka üks kolmest soojemast aastast ajaloos. Teaduslik trend on ühemõtteline ja tugevnev, mitte nõrgenev.
Eesti suurima uudistetoimetuse arvamussaade levitab kliimamuutuste osas seisukohti, mis on vastuolus teadusliku konsensusega, ja halvustab eksperte, kellel erinevalt saatejuhtidest on “oma nahk mängus” – kes tegelevad nende probleemidega igapäevaselt.
Kui isadepäeval ”Hommik Anuga” saate järel soovitas EKRE esimees Martin Helme ERR sulgeda, siis nii radikaalset ettepanekut me siin ei tee. Küll aga tasuks väga hoolega mõelda, millist rolli ERR täidab ja millist infot oma kanalites võimendab. Kas uudistetoimetuste roll oleks juhtida tähelepanu neile asjaoludele, mis on teaduslikult ja mõõtmistulemustega kinnitatud või korrutada üle populistlikku poliitikat, mis viib meid reaalsusest kaugemale? See küsimus oli mõistagi retooriline.
