Innovaatilisus – ainult see saab olla Eesti edu võti! Sellist laulu on leierdanud viimastel aastatel meediavahendusel kõik Eesti erakonnad ja veel nii palju, et keskmine eestlane on seda paraku linnulaulustki rohkem kuulnud. IRL mainis oma uues manifestis, mis oma sisult heal juhul keskaega peaks kuuluma, paradoksaalselt Eesti uue rahvuslinnuna innovaatilist suitsupääsukest. See kõik oleks ju tegelikult päris naljakas, kui reaalsus nii kurb ei oleks… See kõik oleks ju tegelikult päris naljakas, kui uus koalitsioon ka päriselt innovaatilist poliitikat ajama hakkaks… Aga ei, see neid ei huvita, ainus, mis neid huvitab, on mingi abstraktne võimuiha, sest praegused muudatusettepanekud ei ole 21. sajandi väärilised, Eesti väärib ka tegudes, mitte ainult sõnades, innovaatilist poliitikat! Kasti sees mõtlevaid poliitikuid, kelle otsused lähtuvad sellest, et “noh, keegi kuskil kunagi ju tegi ka nii,“ pole Eestile vaja.
Uue sajandi võtmesõna ei ole astmeline tulumaks, tulumaksuvaba miinimumi tõstmine või muu taoline. Ei, need mõisted kuuluvad eelmisesse sajandisse. Uue sajandi võtmesõnaks on universaalsissetulek või kodanikupalk, mis tähendab riigipoolset tingimusteta rahamakset kõikidele kodanikele. Sellest aga meie parlamendiparteid rääkida ei julge, sest kõik uus võib ju tavakodanikele hirmutav tunduda ja mis siis nii ometi reitingutest, rahastusest ja võimul olemisest saab? Ei, lihtsam ja kindlam on vana laulu korrutada, seda ehk pisut modifitseerides, aga teha nii, et suures perspektiivis jääks kõik ikka samaks. Ja seda vaatamata sellele, et mitmel pool mujal maailmas on kodanikupalga potentsiaalist hakatud aru saama – nii üle lahe Soomes kui ka nt Hollandis ja Kanadas, kus käivituvad uuel aastal pilootprogrammid ning rääkimata sellest, et oma toetust ideele on avaldanud ka kaks hiljutist Nobeli majanduspreemia laureaat, liberaalide ebajumal Milton Friedman, aga ka näiteks innovatsiooni plakatipoiss Elon Musk ja väga paljud teised, nii “vasak-” kui “parempoolsed”.
Aga miks seda universaalsissetulekut siiski meil vaja on? Põhjuseid on laias laastus kaks, esimene neist praktiline ja teine eetiline. Tehnoloogia areng on õige pea jõudmas punkti, kus suur hulk praeguseid töökohti muutuvad inimtööjõu seisukohalt kasututeks. See ei ole mingi ulme, vaid fakt. Ulme on ainult see, et Eesti parlamendierakonnad kas ei oska või ei suuda kaks käiku ette mõelda ning kulutavad nii oma aega kui ka maksumaksja raha suuresti pseudoprobleemidega tegelemisele. Kodanikupalk on ainus alternatiiv asendamaks praegust ebapraktilist, kergesti manipuleeritavat ja kõige olulisemalt, mittejätkusuutlikku sotsiaaltoetussüsteemi.
Universaalsissetulek ei ole aga ainult hädaabinõu, vastupidi, see on sotsiaalmajandusliku evolutsiooni loogiline järgmine etapp. On loomulik, et inimesed pelgavad kõike uut, ajaloost võib ju näiteid tuua mitmeid: orjanduse lõpetamisele oli tugev vastuseis, demokraatia kõlas kunagi nagu utoopia, milleni pole võimalik reaalselt jõuda, rääkimata näiteks naistele valmisõiguse andmisest jne. Kõik need näited on tänapäeval normaalsuseks saanud, me keegi ei kujutaks teistmoodi elu enam ettegi. Sama juhtub ka universaalsissetulekuga, mille eesmärk lisaks muule on tagada see, et mitte ükski eestimaalane, mitte üheski Eestimaa nurgas, ei peaks mitte kunagi enam allpool vaesuspiiri elama. See on suur ja uhke eesmärk, mida praegused kavandatavad maksumuudatused täita ei suuda. Lisaks, on meil majanduslikud eeldused kodanikupalga käivitamiseks olemas. Mida me siis ootame?
Arvutused näitavad, et kodanikupalga suurus saaks Eestis praegu olla 250-300 Eurot inimese kohta kuus. Pole küll suur summa, kuid see ei olegi kõige tähtsam. Tegu on turvavõrguga, läbi mille ükski kodanik kukkuda ei tohiks, ükskõik, mis ka juhtuda võiks (ootamatu töökaotus vms). Elu ei ole mingi võidujooks, kus peavad tingimata olema võitjad ja kaotajad. Meie, eestlased, peame kõik olema võitjad, sest muidu ei jää me lihtsalt püsima ning helesinine unistus eestikeelsest laulupeost 250 aasta pärast, mida Margus Tsahkna suure suuga oma manifestis lubas, on umbes sama realistlik kui IRL, SDE ja Keskerakond on innovaatilised.
Aeg on lõpetada dinosauruslik poliitika vasak-parem jaotus, viimane aeg on mõista, et 21. sajandi poliitika peab viima edasi. Nii kurb kui see ka pole, siis uus koalitsioon oma marginaalsete muudatustega seda ei tee.