Ma ei tea, millal päike oma põlemise lõpetab ja ma ei tea, millal inimesed, riigid ja rahvad üksteise kõrid läbi närivad, et toita majanduse kasvu püha allikat, sõjatööstust. Kuid ma tean, et maavarad, nii ka põlevkivi, saavad ükskord otsa ja need ei taastu kiiresti, ehk mitte üldse inimkonna eluea jooksul. Seetõttu meie slogan “võtame tuleviku tagasi” peegeldab kõige täpsemalt seda, kus me oleme ja kuhu tahaksime jõuda.
Mõistlik energiapoliitika raiskamise asemel
Ma ei arva, et põlevkivi kaevandamise ja põletamise saab lõpetada kohe ja kiiresti, nipsust, kuid see peaks olema meie mitte liiga kauge eesmärk, kui me ei taha oma Põhja- Eesti maa-alust õõnsaks uuristada, ükskõik kui kõrgele me põlevkivist ära kasutatava energia hulga viime. Samas ma ei arva, et meie energiatulevik peaks olema aatomienergias.
“Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2016-2030” järgi on 2013.aasta koondbilansi andmetel Eesti põlevkivimaardla varu 4750,4 miljonit tonni. Praegu on Eesti energia kaevandusmaht 15,01 miljonit tonni aastas ja kogu Eesti kaevandusmaht 20 miljonit tonni. Kuigi Enefit toodab energiat ka tuulest, veest, päikesest, prügist ja biomassist, on selle osakaal Eesti elektritootmise mahust mitte eriti suur. 2005 aastal oli taastuvatest energiaallikatest toodetav energia 18%, planeeritud oli see tõsta 20% -ni aastaks 2020.
Bioenergial ja bioenergial on vahe
Auveres väidetavalt saaks toota 50 % osas taastuvast biomassist. Ainult küsimus on, mida me biomassi all mõistame. Käesoleval ajal on see mets. Miks ei võiks kasutada energia tootmiseks ära kogu selle niite, mis praegu heinamaadele hekseldatakse ning selle eest siis Euroopast toetusi saadakse? See hekseldus ja heksli maha jätmine muudab ka taimestiku nendel pindadel üksluiseks ja vaeseks. Selleks on vaja inseneridel välja töötada vaid vahendid heina kogumiseks ja töötlemiseks, nii samuti põllujäätmete, lina, rapsi ja muude rootsude kütteks muutmiseks. Seda minu teada Maaülikoolis ka ettevaatlikult ja entusiastlikult juba tehakse. Luhtadel on tohutud väljad võssa kasvanud heinamaid. Ei ole vaja metsa ja põlevkivi ahju ajada, piisab kui oleks tehnoloogia mis hoiab maastikud kaunid ja heinamaad võssa kasvamast.
Päikesepaneelid magalate lamekatustel
Eestis ei ole võimalik siiani toota päikeseenergiat nii, et üks tänav või majadegrupp paneks oma katustele paneelid ja kogu muu süsteem töötaks koos. Praegu ei ole võimalik teha energiakooperatiive, kus ülejäänud energia müüakse võrku (ainult korteriühistud on seda saanud). Eesti Energia riigiettevõttena ja ka võrguvaldaja ei tohiks teha takistusi eraalgatusel tekkivatele energiatootjatele. Eesti on ühinenud Põhjamaade energiaturuga ja müüb elektrit rahvusvahelisse võrku ja saab sealt ka vajadusel tagasi. Siinjuures peaks tunnistama, et Eesti sisene energiajulgeolek ei ole üks suur ja võimas süsteem ja jaam vaid mitmekesine energiatootmine, millesse on kaasatud ka väikesed. Tallinnas võiks näiteks kogu Mustamäe, Lasnamäe ja Õismäe lamekatused olla kaetud päikesepaneelidega. Tallinna linnavalitsus, kuhu ka Rohelised on kaasatud, on otsustanud enda hallatavatele hoonetele paigutada kolme miljoni euro väärtuses paneele!
Rätseplahendused ja teadus
Samuti on oluline kohaliku energiatarbimise maksimaalne ökonoomsus. Selleks on vajalik arendada näiteks maakütet kõikjal, kus see on võimalik. Soomes on väga palju vertikaalsete puuraukudega maakütet. Meil siiani laotatakse rohkem horisontaalselt. See on aga keskkonnahoiu mõttes kehvem variant. Antagu teadlastele ülesanne töötada välja meie tingimustele sobivad vertikaalsed lahendused.
Eesti oma uute lahenduste väljatöötamine ei peaks olema nagu tankeri pööramine vaid võiks toimuda paindlikumalt. Eesti teaduspotentsiaal on kõrge, kuid teaduse projektipõhine arendamine on “saatanast” ja see tuleks ruttu lõpetada. [Toim. – Erakond Eestimaa Rohelised on seadnud oma eesmärgiks tõsta teaduse rahastus kohe 1% peale ja kümne aasta perspektiivis jõuda teaduse rahastuseni 3% SKT-st.]