Piret Räni on kunstnik ja fotograaf, kes kuulub Eestimaa Roheliste volikogusse ning viimasel ajal kujundab Roheliste veebibännereid. Piret tegutseb ka keskkonnaaktivistina, kuulub Päästame Eesti Metsad aktiivi hulka ning oli üks 16. augustil toimunud Metsameeleavalduse korraldajatest.
Oma kodulehel tutvustab Piret Räni ennast niimoodi: “Olen kunstnik, illustraator, disainer, fotograaf, kirjutan lasteraamatuid – tegelen erinevate loomevaldadega, mis kõik asuvad teksti ja pildi vahel. Mu loomingut ühendab ugrimugri maailmapildi kandmine ja soov inimese ja looduse omavahelist suhet muuta nii, et hoolivus looduse suhtes tuleks esiplaanile, mitte ei mattuks inimkonna poolt viljeldava ressursimajanduse alla. Ma olen ka feminist ja tegelenud võrdõiguslikkusega – see on sama teema teine külg. Et hoolivust oleks ka teiste inimeste suhtes. Alati tuleb kõikides suhetes jälgida, et nõrgemal positsioonil olija oleks hoitud.”
Kuidas juhtus, et kunstnik Piret Räni jõudis poliitikasse?
Keskkonnaaktivist on minus pesitsenud lapsepõlvest saadik, fosforiidisõda ja Eesti vabaks võitlemine, et meie põhjavesi ei saaks impeeriumipoolsete kaevandamiste käigus reostatud, on vorminud mu ühiskondliku vaate. Aegade muutumise ajal kunstitudeng olles tutvusin ka feminismiga, eeskätt just kunsti kaudu. Niimoodi olen kasvanud ökofeministiks.
Erakonda astumist plaanisin juba aastaid, kaalukeeleks sai mõistmine, et riik on looduse kaitsmise unarusse jätnud.
Ükski inimene ei ole vähem inimene selle pärast, kes ta on. Ja kõik inimesed vajavad võrdseid võimalusi.
Kaks aastat tagasi askeldasid Sa hoopis Elurikkuse Erakonnaga. Mis juhtus, et Sa Rohelistesse tulid?
Ma ei saa olla erakonnas, mis ei ole täielikult minu moodi (naerab), mille maailmavaade kattub minu vaatega ainult osaliselt. Elurikkuse ideed olid alguses terviklikud ja kaasakiskuvad, aga (naerab veel) me kasvasime üsna kiiresti lahku. Kui ma poleks erakonda vahetanud juba varem, teeksin seda praegu, sest Elurikkuse ja Vabaerakonna liidust ei suudaks ma kuidagi iseennast leida.
Mul on hea meel, et nüüd olen erakonnas, mis samal ajal toetab abieluvõrdsust ja metsade kaitsmist. Minu jaoks on väga oluline, et erakond, milles ma olen, julgeks toetada võrdsuspoliitikaid, seista kõigi inimeste eest – meid on siin Eestimaal nii vähe, et me ei tohi omade seast kedagi välja arvata, ei soo, ei seksuaalse sättumuse ega ka kultuurilise identiteedi pärast. Ükski inimene ei ole vähem inimene selle pärast, kes ta on. Ja kõik inimesed vajavad võrdseid võimalusi.
18.oktoobril toimus Heameeleavaldus Kõigi Õigus Abielule, mida korraldas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna noortekogu. Päris uhke oli, et Rohelised olid kõigi õigust abielule juba tunnistanud erakonna tasemel, samas kui teisi esindasid noortekogud.
Pildistasin meeleavaldusel: link
Rõõm on olla erakonnas, mis toob Eesti ühiskonda petitsiooni abieluvõrdsuse abieluseadusesse viimiseks.
Milline on Sinu jaoks poliitikas kõige olulisem põhimõte?
Minu jaoks on kõige olulisem, et kõik seadused kaitseksid esmalt keskkonda ja kohe seejärel ühiskonnas nõrgemal positsioonil olijaid.
Mis on Sinu meelest praeguses poliitikas puudu, mida Sina ja/või Rohelised saaksid teha?
Koostööd on liiga vähe. Ja seda kõikidel ühiskonna tasanditel, mitte ainult poliitikas.
Ka kõik looduskaitsega tegelevad kodanikuühendused ja organisatsioonid peaksid palju rohkem koostööd tegema ning omavahel tegevust koordineerima, et info leviks ja kõigi algatustega saaks võimalikult paljud kaasa minna. Poliitikas samamoodi. Vaadates praeguse koalitsiooni tegemisi, on ilmselge, et kõigil kultuuriliberaalidel-progressiividel-kuidasiganesnimetada tuleb moodustada ühisrinne. Koos. Meil on vaja keskpunkt tagasi keskele nihutada. See eeldab usinat tegutsemist vasakliberaalses nurgas.
Kui nüüd vaadata erakondi, kes saaksid keskpunkti nihutamisega tegeleda, siis vasakliberaalses otsas on rohelised ja sotsid, kuskil tegutseb ka E200, aga vähemalt mulle on jäänud mulje, et E200 püüab olla korraga nii vasakul kui paremal. Overtoni akent on lihtsam nihutada Rohelistel, väiksema organisatsioonina ning selgelt vasakliberaalse volikoguga on meil kergem minna kaugemale. Sotsid ei saa nii kiiresti nii pikki hüppeid teha, kuigi osa neist on selleks valmis. Seega võiks olla toimiv just nende mainitute koostöö. Sest me ometi peame oma riigi tagasi saama!
Keskkond ja võrdõiguslikkus… Sa oled kunstnik! Kuhu jääb kultuur?
(Piret naerab taas.) Mitte ainult kultuur! Lisame ka hariduse ning teaduse.
Meil on vaja suurendada inimeste loomingulisust, seetõttu peame ergutama kastist välja mõtlemist, nii palju kui võimalik ning kõikidel elualadel. Just vaba loominguline mõtlemine võimaldab lahendada keerulisi ülesandeid ning leida uudseid lahendusi veel kirjeldamata probleemidele. Meie ümber on tohutu kiire tehniline areng, samas seisame keskkonnakatastroofi lävel. Sellistes oludes rahvana säilimiseks on vaja tarku ning loomingulisi inimesi. Rooma klubi on ennustanud, et u aastal 2035 rahvastikukõver järsult langeb – meid on ootamas keerulised ajad, mil paljudes kohtades meie planeedil lõppevad inimeste eluks vajalikud ressursid. Ellu jäävad vaid parimad ning loomingulisus on see hoob, mis aitab olla nende parimate hulgas.
Loomingulisust tuleb igal juhul toetada ning mitte kitsastes raamides vaid valdkondadeüleselt.
Haridus, teadus ning loomevallad moodustavad ühtse terviku, mis on suunatud tulevikku ning mille arvelt ei tohi koonerdada. Neisse tuleb investeerida ning neist ei tule oodata kiiret kasu. Loomingulisi lahendusi leida suutvad inimesed on nii suur väärtus, et seda rahas mõõta ei saa. Loomingulisus nii teaduses kui tehnikas kui kunstis on üks ja seesama ning seda tuleb toetada ning ärgitada.
Laiemas mõistes on kultuur inimese spetsiifiline ellujäämiskohandumus. Tänu kultuuri pidevale arengule oleme me inimkonnana arenenud tänapäevani. Meie liigi ellujäämismehhanism on olnud nii hea, et me oleme nüüd ohustamas tervet planeeti. Oleme hetkes, mil peame pöörama kultuuri väärtusloome mehhanisme, nii et kultuur annaks laiema kandepinna neile väärtustele, mis liigi säilimist soodustavad, st. keskkonnahoidlikku mõtteviisi, koostöötahet suuremate eesmärkide nimel, imaginaarse kõikvõimsa jõu – raha – väärtustroonilt tõukamist. jne. Muutused väärtustes on hoomatavad – võrdõiguslikkusest veganismini – aga me kõik peame ühiselt pingutama, et muutused oleksid piisavalt kiired.
Tuleb muuta kultuuri selliselt, et see saaks meid ka edasi kanda.
Küsin kultuuri kohta, aga ikka räägid keskkonnast!
Jah, inimeste probleem on selles, et on unustatud, et kõik inimeste loodu – ka majandus tervikuna – peab mahtuma meie globaalse ökosüsteemi sisse. Inimese tegevus ei tohiks kahjustada planeeti. Intelligentse eluvormina peaksime ju suutma seda mõista ning korraldada.
Kas eestlased on metsarahvas?
Ma väga loodan, et on. Meie kultuuri juured on siinsetes metsades ja randadel. Ürgsem osa siinsest kultuurist kasvab välja meie maastikest ja siinses looduses ellu jäämise õpetustest, on see siis pärimus või kindakirjad. Paljud meie seast vajavad looduses käimist, et olla tasakaalus iseendaga – ja see ei välista avarapilgulist globaalset mõtlemist. Saab olla samal ajal vastutustundlik laia silmaringiga maailmakodanik ja käia pööripäevadel hiies hinge tasakaalu loomas.
Niimoodi saab kasvatada ka erinäolist kaasaegset kultuuri, mis kannab siinse rahva kultuurilist omapära. Selleks, et loodu oleks vaatajaile loetav, tuleb seda esitada mõistetavas keeles, ürgseid aimdusi sünteesida kaasajal kasutatavate vahenditega.
Meis on vajadus tunda endid ökosüsteemi osana. Just selle pärast me käimegi metsades ja randadel, ainult inimese loodud tehiskeskkonnas hakkab inimesel kitsas.
Mu jaoks on alati olnud loomulik, et maailm on ökoloogiline tervik ja inimene koos oma kultuuriga mahub sinna sisse. Alles viimasel kümnendil olen teadvustanud, et paraku kõigi jaoks see niimoodi ei ole ning inimkonda ohustava kliimakriisi künnisel tuleb ökoloogilise terviklikkuse vaadet ühiskonnas tutvustada nii paljudele kui võimalik. Et ületada kriitiline piir kogu inimkonna maailmavaate muutmiseks. Et Maa kui tervik jääks ellu.
Piret Räni on Eestimaa Roheliste volikogu liige.