Taliolümpia Itaalias on täies hoos. Mitmed Eesti sportlased on võistlustules juba olnud, mõned neist õnnestunud, mõned ebaõnnestud, mitmed nö. oma ära teinud. Nagu ikka. Kristjan Ilvese suusaraja kannatusi vaadates tekkis aga ketserlik mõte, kui taliolümpia suusavõistlused toimuks täna looduslikul lumel, kas võinuks meie mees kuuenda koha asemel medaliga lõpetada?
Võistlusjärgses intervjuus tunnistas Ilves, et andis nii palju kui sees oli ja vorm oli viimasele hooajale tagasi vaadates pigem hea, kuid seda, millises pahkluudeni ulatuvas lumepudrus võistlejad sumama pidid oli näha telekast ka siis, kui see polnud 75-tolline 4K OLED ekraan.
Teatud ilmaoludel on just kunstlumele iseloomulik selline omadus, kus terad pakivad omavahel kokku ja moodustuvad suured graanulid, mida rajamasin kokku pressida ei suuda, kui piisavalt külma ei ole. Moodustub selline püdel puder, mida loodusliku lumega nii lihtsalt ei tekiks, kuna lumehelveste struktuur on selline, et nad haakuvad paremini üksteise külge, mitte ei moodusta selliseid ümaraid terasid.
Olnuks rada kõva, olnuks võistlus oluliselt kiirem ning meie mehe šansid tugevate suusameeste vastu palju paremad. Paraku oleks on poleks. Äkki on selle taustal paslik küsida üldse üks ebamugav küsimus: missugune on taliolümpiamängude ja talialade tulevik.
Mõõdame aega kahe Eesti taliolümpia legendi kaudu. Ants Antson võitis kiiruisutamises kuldmedali 1964. aasta Innsbrucki taliolümpial – 62 aastat tagasi. Allar Levandi sai kahevõistluses pronksmedali 1988. aasta Calgary taliolümpial – 38 aastat tagasi. Neile, kes mäletavad, nende jaoks oleks see nagu eilne päev, neile kes ei mäleta, kauge ajalugu. Mis saab talispordi maailmast aga järgmise 38 või 62 aasta pärast? Kas mängude tulevik on sama must nagu Juhan Liivi toa lagi?
2064: Levandi ajahorisont
Aastal 2064, kui Levandi pronksist on möödas 76 aastat, näeb taliolümpia maailm teadlaste hinnangul välja drastiliselt teistsugune. Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) tellitud 2024. aasta uuring, mille koostasid Innsbruck’i ja Waterloo ülikoolide teadlased, jõudis järeldusele, et keskmise heitestsenaariumi korral ei ole 2050-ndateks enam ligi pooled 93 potentsiaalsest taliolümpia korraldamiskohast kliimakindlad. Vaid 52/93 oleks alles. See tähendab, et neil aladel ei suudeta tagada lund õigetes tingimustes 90 protsenti ajast.
Kõrge heitestsenaariumi korral – mis paraku ei ole ebarealistlik – jääb varasematest korraldajalinnadest alles vaid neli kliimakindlat linna: Lake Placid, Lillehammer, Oslo ja Sapporo.
Ilma kunstlumeta langeb potentsiaalsete korraldajate arv neljale või alla selle juba sajandi keskpaigaks. ROK enda uuringute kohaselt suudab 2040. aastaks taliolümpia lumespordi alasid korraldada vaid kümme riiki maailmas.
2088: Antsoni ajahorisont
Kui vaatame veel kaugemale, Antsoni kuldmedali peegliaastasse – 2088 –, siis pilt muutub süngemaks. Kõrge heitestsenaariumi korral jääb varasematest korraldajalinnadest alles ainult üks, kus taliolümpiat on kliimatingimuste poolest usaldusväärne korraldada: Sapporo, Jaapanis. Isegi keskmise stsenaariumi korral oleks 2080-ndateks 93 potentsiaalsest toimumiskohast kliimakindlaks jäänud vaid 46 – pooled langevad ära.
Euroopa – piirkond, mis on korraldanud rohkem taliolümpiaid kui ükski teine kontinent – kannab kõige suuremat kahju. Paljud Euroopa lumespordi alad asuvad suhteliselt madalal kõrgusel, mis muudab nad soojenevatele talvedele eriti haavatavaks.
NB! seoses taliolümpiatsükli muutusega 1992-1994 aastal, on muidugi nii, et päris täpselt samadel aastatel need mängud toimuda ei saa, kui 4 aastane olümpiaad tulevikus kehtima jääb, aga see sisuliselt midagi ei muuda.
Olümpiakorraldajate kohanemine
ROK ei istu muidugi käed rüpes. Käib aktiivne arutelu mängude nihutamisest jaanuarisse – iroonilisel kombel viimati algas taliolümpia jaanuaris just 1964. aasta Innsbruckis, Antsoni tähetunnil. Põhjus on praktiline: paralümpia, mis toimub praegu märtsis, satub üha enam kevadise sula kätte. Jaanuaris-veebruaris oleks lund rohkem ja temperatuurid madalamad.
ROK kaalub ka traditsiooniliste suvealade lisamist taliolümpiale – rattakross ja jooksukrossi on mainitud kandidaatidena. See on pragmaatiline samm: kui lund jääb vähemaks, peavad mängud leidma uue sisu. Samas, kas see on taliolümpia, mida me soovime? Kuigi tõsi, taliolümpiaala iluuisutamine on olnud suveolümpia kavas – 1908. aastal Londoni mängudel, kui esimese taliolümpia toimumiseni Chamonix’s oli jäänud veel 16 aastat.
Suuri probleeme on olnud ka suurvõistlusteks spetsiaalselt ehitatud tohutute võistlusareenidega, mis pärast õiget rakendust ei leia. Kuigi keskkonnasääslik see pole. Sestap nõuab ROK korraldajatelt maksimaalselt olemasolevate ja ajutiste rajatiste kasutamist – uusi püsirajatisi tohib ehitada vaid siis, kui selleks on põhjendatud pikaajaline vajadus. Olümpiaharta muudeti paindlikumaks, lubades mänge korraldada mitmes linnas, piirkonnas või isegi riigis. Järgmised taliolümpiad – 2030 Prantsuse Alpides ja 2034 Salt Lake Citys – on mõlemad hinnatud kliimakindlaks vähemalt sajandi keskpaigani.
Kunstlumi: lahendus, mis loob uusi probleeme
Praegune Milano-Cortina olümpia toodab üle 2,4 miljoni kuupmeetri kunstlund. 2022. aasta Pekingi olümpia oli esimene, mis kasutas peaaegu 100 protsenti kunstlund. Umbes 60 protsenti maailma suusakuurortidest sõltub kunstlumest juba praegu.
Aga kunstlume tegemine ei ole odav lõbu. Lumetootmine võib moodustada kuni 67 protsenti kogu suusakuurordi energiatarbimisest. Poole hektari katmine 30-sentimeetrise lumekihiga nõuab ligikaudu 760 000 liitrit vett. Suusakuurordid kulutavad kunstlumele 500 000 kuni 3,5 miljonit eurot aastas. Ja mis kõige olulisem: isegi kunstlume tootmiseks on vaja, et temperatuur langeks miinuskraadidesse. Kui öökülmad kaovad, ei aita ka parimad lumekahurid.
Sportlased ise tunnevad muutust kõige teravamalt. Paljud on tunnistanud, et enamik nende võistlustest toimub kunstlumel ja kuigi teleülekanded muudavad selle ilusaks, siis tegelikkus on teine. Raja kõrval on üsna kevadine. Itaalia Alpides on loomulik lumi muutumas erandiks – üle 90 protsendi Itaalia suusakuurortide nõlvadest on kaetud kunstlumega.
Naftaraha ja olümpiarõngad
Milano-Cortina taliolümpia on toonud esile terava vastuolu, mis kerib talispordi südamesse. Üks mängude peasponsor on Itaalia energiahiid Eni. Greenpeace paigutas olümpia eel Milano katedraali ette musta õliga kaetud olümpiarõngad ja loosungi “Lööge saastajad mängudelt välja.”
Greenpeace Itaalia hinnangul aitavad Eni heitmed kaotada lund ja jääd, millest olümpia ise sõltub. Ühe aasta jooksul tekitab Eni piisavalt süsinikuheidet, et sulatada liustikujääd, millest piisaks 2,5 miljoni olümpiabasseiniga täitmiseks (Greenpeace’i väide).
Sportlased on samuti sõna võtnud. Norra freeride-suusataja ja filmitegija Nikolai Schirmer (@nikolaischirmer) andis kaks päeva enne avamise tseremooniat ROK-ile üle 21 000 allkirjaga (nende seas 12 Milano olümpial võistlevat sportlast) petitsiooni, nõudes fossiilkütusefirmade sponsorluse lõpetamist talispordis.
Gröönimaalt pärit laskesuusataja Ukaleq Slettemark (@ukaleqastri), kes on ühtlasi Rahvusvahelise Laskesuusatamise Liidu (IBU) jätkusuutlikkuse saadik, ütles oma avalduses TIME ajakirjas: “Ei ole õigustatud, et talispordialad annavad naftafirmadele platvormi näida, nagu panustaksid nad positiivselt ühiskonda, kui tegelikkuses see nii ei ole. See on täielik vastuolu – fossiilkütuste tööstus on kliimamuutuse suurim põhjustaja, talvede kadumise põhjustaja ja seega ka oht talispordialade enda olemasolule.”
Lisaks meenutab ta 2024. aasta maailmameistrivõistlusi Tšehhis Nove Meštos, kus tuli veebruari keskel võistelda kitsal kunstlumeribal keset muru ja pori 10 kraadises soojas. Mäletatavasti oli see MM, kus meie laskesuusa teatenaiskond sai oma seni parima, 4. koha.
Aktivistid tõmbavad paralleeli: 1988. aastal – samal aastal, kui Levandi sai oma pronksmedali Calgary’s – keelati taliolümpial tubakareklaam. Nüüd nõuavad nad sama fossiilkütustele.
ROK tunnistab probleemi olemasolu, kuid kaitseb oma positsiooni. Mängude täitevdirektor Christophe Dubi ütles küll, et nad võtavad petitsioonid vastu ja peavad tunnistama, et kliima on väljakutse meil kõigile. Eni ise väidab, et jagab korraldajatega ühist nägemust “järjest jätkusuutlikumast ja võrdsemast energiast” ning varustab olümpiat 250 taastuvdiiselkütusega töötava generaatoriga. Asi seegi.
Uuring nimega Olympics Torched leidis aga, et Milano-Cortina mängude põhitegevused tekitavad umbes 930 000 tonni süsinikuheidet. Kui lisada peasponsoritena tegutsevate kõrge süsinikuheitmega firmade – Eni, Stellantis, ITA Airways – kaudne mõju, kasvab see arv veel 1,3 miljoni tonni võrra. EU ETS süsinikkvoodi hind on praegu umbes 81 eurot tonn. Kui tahaks selle täna välja maksta, tuleks lauda panna 105 miljonit eurot. Milano-Cortina olümpia eelarve võrdluseks siia kõrvale, see 1,7 miljardit eurot (ei arvesta infra ehitust siinjuures).
Küsitlused talispordimaades näitavad, et ligi 80 protsenti vastajatest toetab fossiilkütusefirmade reklaami ja sponsorluse lõpetamist talispordis (Olympics Torched raport). Küsimus pole enam, kas see teema on oluline – küsimus on, kas olümpialiikumine julgeb oma sponsoritele “ei” öelda. Mõneti võib olla sarnane eetiline küsimus nagu Eesti pallimängudes (aga ka mujal maailmas) kus kõiksugused betting firmad ilutsevad suurelt särkidel. Kütusefirmad (ja kihlveoportaalid) saavad selle abil endale mainepesu ja reklaami teha, spordile on see aga vajalik ja seega sellele ei ei öelda. Äkki peaks?
Talisport kui eliitklubi
Kliimamuutus ei muuda mitte ainult seda, kus taliolümpiat saab korraldada, vaid ka seda, kes saab talisporti üldse harrastada. Suusatamine ja lumelauasõit on juba praegu USA kallimate noorte spordialade seas – On välja arvutatud, et peredele maksab see umbes 2249 dollarit lapse kohta aastas. Kunstlume infrastruktuur ja kahanev hooaeg tõstavad hindu veelgi. Üha kallimad piletid ja varustus tähendavad, et talisport muutub eliidi lõbuks. Eesti talispordikeskused, mis on paratamatult päkapikud maailma suurte kõrval, küsivad nädalavahetusel päevapileti eest 40€ – pole ka just 5.50.
Pole siis ime, et rootslased nuputavad, et miks nende taliolümpiakoondises ei ole sisserännanuid proportsionaalselt rahvastikuga. Kuigi arusaadavalt on siin samavõrra oluline, kui rahakoti paksus, ka varasemad perekondlikud traditsioonid, mis põhjala riikidesse sisserännanutel puuduvad, seega on selge, et jalgpall tõmbab tõmmusid lapsi rohkem kui laskesuusatamine või isegi jäähoki.
Mida see kõik tähendab Eestile?
Eesti on madal ja tasane maa, kus murdmaasuusatamine ja uisutamine on traditsiooniline osa talvest. Meil pole Alpe on ainult munamäed, aga meil on – või oli – talv. Antsoni ja Levandi aegsed tingimused on meie laiuskraadil juba drastiliselt muutunud, kuigi käesolev talv on erandlik, mida pole ammu nähtud. Otepää maailmakarikavõistlused toimuvad üha sagedamini nii, et Kunimägi rohetab suusastaadioni taustal. Eesti lapsed, kes tahavad suusatada, leiavad järjest vähem võimalusi seda oma koduõuel teha. Ometi võib Eestil talispordil siiski tulevikku olla.
Eesti jääspordi paradoks
Praegu Milanos võistlev Eesti curlingupaar Marie Kaldvee ja Harri Lill on märkimisväärne nähtus. Eesti – 1,3 miljoni elanikuga riik – on maailma väikseim riik, kes on kunagi olümpia curlinguturniiril võistlenud. Kaldvee ja Lill on maailma edetabelis olnud esimesel kohal ja tulid 2024. aasta maailmameistrivõistlustelt hõbemedalile. Olümpial jäädi küll 10 paari seas viimaseks, kuid meie rahva süda siiski võideti. Väikse lohutusena alistati eelringides just hilisem võitja Rootsi.
Kiiruisutaja Marten Liiv saavutas 2022. aasta Pekingi olümpial meeste 1000 meetri distantsil seitsmenda koha – tulemus, millest mõnedki suuremad riigid võivad vaid unistada. Milanos tuli esimesel distantsil Liivil piirduda küll 14. kohaga, kuid üks võimalus 500 m on veel ees.
Need tulemused on saavutatud hoolimata sellest, et Eestis puudub nüüdisaegne jääspordikeskus. Curling ja kiiruisutamine on jääalad, mis ei sõltu ilmast – nad sõltuvad taristust. Ja just siin peitub Eesti talispordi tuleviku võimalus.
Jääspordikeskus: mitte luksus, vaid investeering
Kui lumi kaob, jääb jää. Täpsemalt – tehisjää, mida saab toota kontrollitud tingimustes sõltumata sellest, kas väljas on +15 või -15 kraadi. Eesti vajab korralikku jääspordikeskust, kus saaks aasta ringi harrastada curlingut, kiiruisutamist. See on pragmaatiline valik riigile, millel on jääspordis maailmatasemel tulemused, aga puudub taristu nende hoidmiseks ja kasvatamiseks.
”Oodake rohelised, kas jää tegemine ei nõua mitte energiat?” hõikab nüüd mõni. Jah, tüüpiline jäähall tarbib 600 000 kuni 2 000 000 kWh elektrienergiat aastas, sõltuvalt suurusest ja asukohast. Aga see suur number väärib konteksti asetamist.
Kaasaegsed jääspordikeskused, mis kasutavad CO2-põhist jahutussüsteemi soojuse taaskasutusega, on energiatarbimise vähendamisel teinud revolutsiooni. Soome Pirkkala jäähall, mis renoveeriti 2020. aastal CO2-süsteemile, vähendas oma elektritarbimist 34 protsenti ja tarbib alla 1400 kWh elektrit päevas – see on üks maailma energiatõhusamaid jäähalle. USA-s Pennsylvanias asuv Santanderi areeni jäähall saavutas CO2-süsteemile üleminekuga koguni 55-protsendilise energiasäästu.
Põhimõte on lihtne ja elegantne: jää tootmisel eraldub soojus, mis traditsioonilises süsteemis lihtsalt kaob välisõhku. Kaasaegne soojuse taaskasutussüsteem suunab selle soojuse hoone kütmiseks ning duššide sooja vee tootmiseks. Rahvusvaheline Jäähoki Föderatsioon (IIHF) soovitab oma juhendis, et hästi projekteeritud soojuse taaskasutusega jäähall võib olla oma soojusvajaduse osas täielikult isevarustav – see tähendab, et hall küttesüsteemi jaoks lisaenergiat ei vaja.
Võrdleme seda energiatarvet korra tavalise kontorihoonega, mida meil on Tallinna kesklinnas kümneid, kui mitte sadu? Tüüpiline kontorihoone tarbib 100–250 kWh elektrit ruutmeetri kohta aastas. Kaasaegne energiatõhus jäähall jääb samasse suurusjärku – umbes 150–300 kWh/m² aastas, kui arvestada kogu hoone pinda (mitte ainult jääpinda). Kui me arvestame juurde soojuse taaskasutuse potentsiaali – kuni 75 protsenti hoone küttevajadusest – on energiatõhus jäähall tegelikkuses üks mõistlikumaid avalikke investeeringuid, mida saab teha, kui me tahame, et meie talispordi traditsioon jätkuks ka tulevikus.
Muidugi panustab jäähall, nagu teisedki spordirajatised, otseselt rahvatervisse. Uisutamine on madala traumariskiga ja sobilik kõigile vanuserühmadele – lastest eakateni. Curlingu fänne tuli meil juurde tuhandetes, harrastamisvõimalus on aga ainult Edgar Savisaare nimelises Tondiraba jäähallis mõnel üksikul rajal. Igapäevane liikumine jääl on parem investeering kui ükskõik milline terviseprogramm paberil.
Lõpetuseks
Taliolümpia ei sure välja, aga ta muutub teistsuguseks. Vähem on lumekuningriiki, rohkem insenerikunsti. Vähem lumeromantikat, rohkem logistikat. Vähem kõigile kättesaadav, rohkem neile, kel on raha, et seda endale lubada.
Antsoni ja Levandi medalid meenutavad aega, mil talv oli talv. Küsimus on, kas meie lapselapsed saavad talisporti veel kogeda – olgu olümpiamängudel või oma kodulinnas uisutades-suusatades-kelgutades-lumesõda mängides. Vastus sõltub sellest, mida me praegu selleks ära teeme.
