Suur-suur aitäh Ene-Liis Semper ja kogu tiim, kes te tegite kontsert-etenduse “Kus oled sina?”. Kas tõesti on võimalik keskkonnateemadel saada selline mass kokku? Täiesti ebareaalne.

Etendus juhtis tähelepanu asjadele, millest Eestimaa Rohelised on rääkinud tänaseks juba paarkümmend aastat. Need maagilised paarkümmend aastat, mis said tähelepanu ka Ene-Liis Semperi ikoonilises kõnes, millal Eesti metsad on kannatanud kõige suuremat kahju ja puidufirmade lobitöö ühiskonda sulnilt magama uinutanud, nagu Hendrik Kalmetit ühes vaheklipis. Veel valusamalt ütles seal Kaie Mihkelson – oleme nende mõnekümne vabaduse aastaga rüüstanud ja lagastanud kokku rohkem kui nõukogude võim meil seda kogu 50 aastaga teha suutis. 

Soovitus, kui te kogu etendust ei jõua vaadata, vaadake kindlasti Ene-Liis Semperi kõne üle. Ilmselt jõuavad sotsiaalmeediasse lähiajal ka ülejäänud vaheklipid, mis etendusele kogu kammertooni andsid. Erandiltult kõik neist on vaatamist ja kaasa mõtlemist väärt. Ja paraku sisaldavad seda tõde, mida Eestimaa Rohelised on aastakümneid rääkinud, aga mida Eestimaa aastakümneid kuulda pole tahtnud.

Poliitikud on feilinud ja suurelt

Oma osa kriitikast saime ju meiegi, koguni kahes kohas. Põhjus ka igati arusaadav. See, mida Eestimaa Rohelised on rääkinud, sellest pole sõltunud siin riigis mitte midagi, nagu viimased valimistulemused näitavad. 

Muidugi pole süüdi selles inimesed, kes täna on roheliste ridades. Nad on kogu aeg seisnud õige asja eest. Võib olla pole igal liikmel olnud seda jõudu olla eestvedajaks, aga seda ei saagi igaühelt nõuda. Nõudlikumalt isegi võiks vaadata nende inimeste otsa, kes saavad küll aru, et teema on oluline, aga ei ole liitunud erakonnaga ega valinud rohelisi. Ilmselt ei ole see valu seni olnud liiga suur.

Eks kohati on ka meie ridades olnud kohati segaseid ja vastuolulisi sõnumeid ja poliitilist kalastamist huvitavate ideedega, mis ühtedele meeldivad, teisi peletavad eemale, aga jätavad sellega peamise mõneti tahaplaanile. Selle, mis peaks olema esiplaanil ehk loodus ja selle kaitsmine. Mis on ju tegelikult ühtlasi inimeste ja nende tuleviku kaitsmine.

Kui sinu jaoks on loodus oluline, aga astmeline tulumaks on olulisem veel, siis on ju olemas sotsid, millega liituda, mida mõni lõpuks ongi teinud. Maksupoliitikas peab roheliste esimene prioriteet olema keskkonnakahjustamise oluliselt suurem maksustamine. Ühiskonnas räägime pangamaksust, aga võiksime rääkida hoopis pelleti väljaveo maksust. 

Mitte ükski viimasel ajal valitsusvastutust kandnud erakond, olgu jutt nii roheline kui tahes, pole midagi reaalselt ära teinud. Oma osa etenduses said loomulikult Reformierakond ja Isamaa, kes on neil aastatel peamised poliitikakujundajad olnud. Aga midagi pole paraku ära teinud ka sotsid, kelle roheline programm on kohati sama roheline kui rohelistel. Ka mitte Eesti 200, kelle vägagi rohelistest lubadustest on jäänud valitsuses oldud ajal täitmata just keskkonnaalased lubadused, kui muid asju on isegi ära tehtud üsna hea protsendiga. Poliitikud ja poliitika on meid feilinud.

Kas me oleme piisavad?

Huvitav kujund Semperi kõnes – me oleme piisavad, meil on piisavalt. Asju on meil piisavalt, aga loodust kipub väheks jääma. Hea, et autoriteetne inimene selle kõva häälega välja julges öelda. Üldiselt järgneb sellisele tõdemusele kriitika stiilis “aga vaesed…”

Jah, alati on ühiskonnas see vaesem 10%, kellel läheb kas suhteliselt või absoluutselt kehvasti. Alati on neid, kes ei saa oma eluga hästi hakkama. Nende eest peab seisma ja neid toetama, aga selle varjus jõuavad teatud inimesed kuidagi järelduseni, et järelikult rikkad on pahad ja rikkusega peab võitlema. 

Tegelikult aga peaks võitlema sellise rikkusega, mis on saavutatud kellegi teise arvelt. Ja antud juhul ei pea silmas Peeter Koppel poolt irooniliselt öeldud lauset, kus ettevõtja kasum on töötajatele välja maksmata jäänud palk. Võitlema peaks sellega, kui keegi lagastab meie looduse, makstes kinni lobimeeskonna ja “teadlased” ning jalutab äsjatekkinud lagendikult minema tutske eurode pakiga. See on rikkus, mille vastu tuleb võidelda. Ettevõtlikus pole paha, kui säilib ettevaatlikus ja ette vaatlikus.

Ühtse Eesti Suurkogu vol. 2

Kas keegi oleks üldse jugenud arvata, et sellise kontsert-etenduse tegemine on reaalne ja võimalik? Ausalt öeldes poleks osanud ette kujutadagi. Kuidagi märkamatult ja lühikese ajaga tekkis nii võimas asi, mida võiks täitsa kõrvutada Ühtse Eesti Suurkoguga

Hoolimata arvukatest kiidusõnadest on küll märgata olnud ka looduskaitsjate poolset kriitikat. Kellele ei meeldinud ropendamine, kellele Kermo Murel või Triibupasta. Need on muidugi väikesed mured. See tegevus, mis meie metsades toimub on palju ropum, kui mõned vänged sõnad, mis etendusel lendu lasti. Noorte iidoleid tuleb aga tegelikult tunnustada. Nii Triibupasta kui Kermo Murel on täna nimed, mis toovad noored kohale. Nad tegid seda kõike tasuta, sest pidasid oluliseks.  Ning Kermo Murel õnneks ei näidanud lõpuks rahvale seda, mida see tegelikult nagunii näha ei tahtnud. Eranditult kõik kohale tulnud ja esinenud artistid on tunnustamist ja tänu väärt.

Aitäh veelkord kõigile tegijatele, kõigile esinejatele. See oli suur ja oluline asi. Kes ei näinud, siis Kanal2 ja Postimehe järelvaatamisest saate veel mõnda aega üle vaadata. Tasub vaatamist.

(Kuni 22. märtsini järelvaadatav https://duoplay.ee/11904)