Alles see oli kui meil ilmus raport riigikaitsest, kus väike kildkond mehi ajas rohkem isiklikku asja ja vähem riigi oma, tampides mutta meie Kaitseväes tehtud töö ja selle hiljutised juhid. Raport, kust on ringlusse läinud hunnik anekdootlikke mõttekäike ja jaburusi stiilis “kaplaniteenistuse kaotamine pole jumalale meelepärane”. Nüüd on kord looduskaitse käes ja juurdlust toimetavad taaskord “eksperdid”.
Riigikantselei majanduskasvu nõukoda tellis raporti ja sai tulemuse, et looduskaitse nõuded takistavad majandamist nii nagu mõned härrad sooviksid. Kordame üle selle lause, et see mõte veel paremini selge oleks – MAJANDUSKASVU NÕUKODA TELLIS LOODUSKAITSEALASE RAPORTI. “WTF!”, öeldaks selle kohta kuskil peenemas Kalamaja baaris.
Kuidas materjal, nõnda pintsak
Tulemused tulid sellised, nagu tulemused võiksid olla, sest hea advokaadibüroo, milleks Sorainen kahtlemata on, oskab tellija silmist lugeda tellija ootusi ja koostada raporti, mida lugedes saab lõpus öelda nagu 9. klassi matemaatikaõpetaja klassi ees pärast seda, kui on tahvlil edukalt vastasnurkade teoreemi tõestanud: “Mida oligi tarvis tõestada.”
Muidugi läks nii, et aluseks võeti looduskaitse reeglid teistes riikides ja võrreldi meid nendega. Tulemuseks saame teada, et meie reeglid on karmimad, mis seab meie “metsanduse kehvemasse olukorda”.
Härrased vannutatud mehed, mõtleval inimesel on teile ainult see küsimus – miks te võrdlesite meie reegleid teiste riikide reeglitega? Kas nende metsades on kõik hästi? Kas puud on suured nagu ilmasambad ning kitsed ja hundid jooksevad kõrvuti ja sügavad teineteist kõrva tagant?
Eesti on täna Euroopa parima metsade olukorraga riik ja kas pole nii, et teised riigid peaksid äkki natukene vaatama, mida meie siin teisiti teeme, mitte meie nende järgi juhinduma?
Kas ei oleks loogiline, et kui analüüsime metsandust, siis me võrdleme kuidas on meie metsades olukord täna, eile, 10 ja 100 aasta eest? Mitte ei võrdle paberil reegleid, eelnevalt üldse veendumata, kas need, keda me eeskujuks seame, teevad oma asja hästi? Kui hakkasime päris võrdlust tegema oma metsades, leiaksime, et olukord pole mitte paremaks vaid halvemaks läinud. Sestap võrdleme end nendega, kellel on veel hullem.
Viljar Arakas ütleb nii: “Mida me oleme taotlenud laiemalt, et kui võetakse üle Euroopa Liidu direktiive Eesti õigusruumi, siis tehakse seda minimaalsel nõutaval tasandil, et siseriiklikud piirangud ei oleks karmimad kui see, mida Euroopa Liit nõuab, sest muidu meie vastav sektor – jällegi, see ei puuduta ainult metsandust, see puudutab kõiki sektoreid – siis see vastav sektor on ebavõrdselt koheldud Euroopa-ülesel mänguväljakul.”
Metsa- ja puidutööstuse tegevjuht Henrik Välja arvab: “See, kuhu me tõmbame ühiskonnas selle tasakaalupunkti majanduse ja looduse vahel, on suuresti poliitiline otsus. Täna oleme me selle võrreldes lähiriikidega, nagu me teame, pannud looduse kasuks. Me võime seda teha, aga oluline, et see oleks stabiilne ja et me ühiskonnana teadvustaksime,” ütles Välja.
Kui palju metsade mahavõtmine meid päriselt jõukamaks teeb?
Kas see, kui ameerika firma võtab Eesti metsa maha, jahvatab selle siin pelletiks ja veab Taani või Hollandi kütteks, suurendab meie metsanduse konkurentsivõimet? Parandab see meie elujärge? Kõrgelt optimeeritud tööstuses saavad piltlikult öeldes tööd ju ainult harvesterimees, autojuht, masinaoperaator, müügijuht, tegevdirektor (kes on ilmselt ka omaniku poolt palgatud välismaalane) ja lobist. Viimane käib muidugi vilkalt ja viljakalt rääkimas, kuidas me hävitame oma konkurentsivõime. 6 meest, kes pelletivabrikus töötavad, noogutavad innukalt kaasa, mets on vait, sest rääkima ta pole õppinud. Poliitik teab kah, et demokraatia tingimustes, kus igal inimesel on 1 ja igal puul on 0 häält, tuleb otsus langetada “valijate huvides”.
Meie elu kokkuvõttes aga läheb halvemaks, mitte paremaks. Varsti lõppevad meie metsad otsa ning siis saame ainult melanhoolselt ohata, oli ilus aeg, mõelge, milliseid käibeid me suutsime lühikese ajaga teha.
Kas see ongi see Eesti, millist me tahame? Loomulikult mitte. Seetõttu saatkem see raport, kuhu ta algusest peale kuulub – Stenbocki maja hoovis olev suur metallist roheline kast – ning saame aru, et meie elu on parem koos kasvava, mitte mahavõetud metsaga.
Materjalid: https://www.err.ee/1609858974/analuus-naeks-metsade-looduskaitse-piirangute-leevendamist
