Faktikontroll ja arvutused: keskkonnatasude kaotamine, börsilt lahkumine ja põlevkivile panustamine EL raamistikus
Martin Helme on viimase kuu kõrgete elektriarvete järel välja käinud kolm konkreetset ettepanekut: võtta elektrihinnast välja keskkonnatasud, lahkuda elektribörsilt ja keskenduda põlevkivienergiale. Need kõlavad opositsiooniretoorikana lihtsalt ja ahvatlevalt. Aga mis juhtuks, kui Eesti tõepoolest nii otsustaks teha? Mis saaks kui Eesti energiapoliitika tantsiks Martin Helme pilli järgi? Alljärgnevalt vaatame konkreetseid numbreid ja õiguslikke tagajärgi.
Mida Eesti praegu EL-ilt saab?
Enne Helme ettepaneku analüüsi peab mõistma, kui suured on Eesti jaoks kaalul olevad summad.
CO₂ kvoodimüügi tulud riigieelarvesse:
- 2023: 358,8 miljonit eurot
- 2024: 253,5 miljonit eurot
- Kahe aastaga kokku: 612,3 miljonit eurot
- 2025–2028 riigi eelarvestrateegia suunab kvoodituludest majanduse elavdamiseks täiendavad 402,6 miljonit eurot (sh Rail Baltic, korterelamute renoveerimine, rohetehnoloogiad)
EL struktuurivahendid 2021–2027:
- Ühtekuuluvuspoliitika fondid kokku: ~3,5 miljardit eurot (ERDF, ESF+, Ühtekuuluvusfond)
Taaste- ja vastupidavusrahastu (RRF):
- Eesti kava kogumaht: 953,5 miljonit eurot
- Sellest rohepöördeks: 59% kava mahust
Õiglase ülemineku fond (Just Transition Fund):
- Ida-Virumaale: 354 miljonit eurot
- Eesti saab sellest fondist kõige rohkem per capita kogu EL-is
- Juba üle 170 miljoni eurot projektidele jaotatud, 626 uut töökohta loomisel, erasektor investeerinud üle 197 miljoni
Moderniseerimisfond (ETS tuludest):
- Eesti sai ainuüksi 2024. aastal: 84 miljonit eurot
- Fond rahastab taastuvenergiat, energiavõrkude moderniseerimist ja energiatõhusust
Kokku kaalul olev summa 2021–2027 perioodil: hinnanguliselt 6–7 miljardit eurot.
See on summa, mille Eesti kas kaotaks täielikult või mille saamine muutuks äärmiselt keeruliseks, kui Eesti hakkaks süstemaatiliselt EL kliimareegleid rikkuma. Võrdluseks meie riigieelarve aastane maht on ca 20 miljardit ehk me räägime 1/3 Eesti riigi aastaeelarvest.
Ettepanek nr 1: keskkonnatasude „väljavõtmine” elektrihinnast
Helme peab oma ettepankuga silmas eelkõige CO₂ kvoodi (EL heitkogustega kauplemise süsteem – ETS) mõju eemaldamist elektrihinnast.
CO₂ kvoot ei ole Eesti riiklik maks. See on EL-i üleselt kohustuslik turumehhanism. Iga elektritootja, kelle käitis kuulub ETS süsteemi alla, peab iga emiteeritud tonni CO₂ eest loovutama lubatud heitkoguse ühiku (kvoodi). Seda ei saa Eesti ühepoolselt kaotada – see on otse EL direktiivist (2003/87/EÜ, muudetud 2023) tulenev kohustus.
Kui tootja ei loovuta piisavalt lubatud heitkoguse ühikuid (kvoote):
- Trahv 100 eurot iga puuduoleva tonni kohta – lisaks tavalisele kvoodihinnale (~65–80 €/t)
- Puudujäävad kvoodid tuleb ikkagi järgmisel aastal loovutada
- Ettevõte võidakse EL-is tegevusest kõrvaldada
Kui Eesti riik üritaks kvoodisüsteemist „vabaneda”:
- Algatatakse rikkumismenetlus Euroopa Komisjoni poolt
- Euroopa Kohtu trahvid (päevatrahvid, ühekordne karistus)
- EL rahastuse peatamine või mahaarvamine (nagu juhtus Poolaga – vt allpool)
Ainuüksi CO₂ kvoodimüügi tulu on Eestile 250–360 miljonit eurot aastas. See raha on praegu suunatud Rail Balticu ehitusse, korterelamute renoveerimisse, ühistranspordi elektrifitseerimisse ja rohetehnoloogiate toetamisse. Kvoodisüsteemist „väljaastumine” tähendaks selle tuluvoo kadumist.
Ettepanek nr 2: lahkumine elektribörsilt (Nord Pool)
Ettepanku kohaselt lahkuks Eesti Põhja-Balti ühisest elektriturust ja kehtestaks riikliku hinnaregulatsiooni.
Paraku tugineb EL energiapoliitika ühise siseturu põhimõttele. See tähendab:
- Piiriülese elektrikaubanduse reeglite rikkumine. Eesti on ühendatud Soome, Läti ja Leeduga. Börsilt lahkumine tähendaks nende ühenduste kasutamise reeglite rikkumist.
- Konflikt EL konkurentsi- ja riigiabi reeglitega. Riiklik hinnaregulatsioon, mis kunstlikult alandab hinda (eriti põlevkivielektrile), kujutaks suure tõenäosusega keelatud riigiabi.
- EL lubab ainult ajutisi sekkumisi kriisiolukorras (nagu 2022. aasta energiakriisi meetmed), mitte püsivat lahkumist turupõhisest hinnastamisest.
Odava elektri importi. Kui Põhjamaades puhub tuul või on rohkelt hüdroenergiat, kukuvad börsihinnad märgatavalt alla Eesti omatootmise omahinna. Eesti tarbijad saavad sellest otsest kasu. Ilma börsita peaks Eesti kas tootma kogu elektri ise (kallimalt) või sõlmima kahepoolseid lepinguid, mis on vähem läbipaistvad ja reeglina kallimad kui avatud turg.
Elektri ekspordivõimalused ahenevad. Eesti saab börsil müüa elektrit naabritele, kui nende nõudlus on kõrge (nt külmalained, tuulevaikne periood). See on tuluallikas Eesti tootjatele ja aitab tasakaalustada Eesti energiasektori majandust.
Süsteemi tasakaalustamine on nüansirikam küsimus. Füüsilised ühendused naabritega jääksid börsilt lahkudes alles ja naabrid on isegi huvitatud, et Eesti süsteem oleks stabiilne – ebastabiilsus kandub ühendustes mõlemas suunas. Samas nõuab EL puhtaenergia pakett (Clean Energy Package) osalemist Euroopa ühistes tasakaalustamisturgudel. Börsilt lahkumine tõstaks riski, et Eesti kaotab ligipääsu jagatud tasakaalustusressurssidele (reservid, sageduse hoidmine), mille iseseisev haldamine oleks Eesti-suguse väikse süsteemi jaoks oluliselt kulukam. Kogu süsteemi reservi ja sagedushoidmise tagamine ainult omavahenditest tähendaks märkimisväärseid lisakulusid, mis kajastuksid samuti elektrihinnas.
Seega paradoksaalselt: börsilt lahkumine ei teeks elektrit odavamaks, vaid pigem kallimaks – kaotades nii odava impordi võimaluse kui ka suurendades tasakaalustamise kulusid.
Täiendav julgeolekurisk
Eesti ühendas 2025. aasta veebruaris oma elektrisüsteemi Mandri-Euroopa sünkroonalaga – see oli aastaid planeeritud, EL poolt rahastatud julgeolekuprojekt, mis lahutab Eesti Venemaa ja Valgevene elektrivõrgust. Börsilt lahkumine seaks ohtu kogu selle projekti loogika ja Eesti energiajulgeoleku.
Ettepanek nr 3: keskendumine põlevkivienergiale
Selle järgi pööraks Eesti tagasi juba kokkulepitud üleminekuplaanid ja panustaks taas suuremahulisele põlevkivienergiale. Miks seda teha ei saa?
Eesti on võtnud konkreetsed kohustused
- Põlevkivist elektritootmise lõpetamine 2035. aastaks
- Põlevkivi energiatootmisest väljumine 2040. aastaks
- Kliimaneutraalsus 2050. aastaks
- EL ühtne eesmärk: heitkoguste vähendamine 62% aastaks 2030 (võrreldes 2005. aastaga) ETS sektorites
- Eesti enda eesmärk: 100% taastuvenergiast elekter aastaks 2030
Need pole abstraktsed lubadused – need on õiguslikult siduvad kohustused, millel põhinevad miljardite eurode väärtuses rahastamisotsused.
IMF-i hinnang
Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) on oma 2024. aasta Eesti raportis selgelt öelnud: „Põlevkivitootmisest plaanipärane väljumine on hädavajalik roheülemineku saavutamiseks.” IMF tõi välja, et Eesti on üks EL-i CO₂-intensiivsemaid majandusi ja põlevkivitootjate keskkonnakahju on niigi alamakstud – seega, põlevkivile panustamine läheks vastuollu ka rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide soovitustega.
Poola hoiatav näide
Poola – palju suurem ja mõjukam EL liikmesriik kui Eesti – on proovinud endale võetud kohustusi ühepoolselt tühistada. Kuidas neil läks?
Turów kaevanduse juhtum:
- Poola jätkas vastuolus EL kohtumäärusega kivisöekaevandamist Turówis
- EL kohus määras 500 000 eurot päevatrahvi
- Poola keeldus maksmast – Euroopa Komisjon arvas trahvisumma maha Poola EL vahenditest
- Kogutrahv: 68,5 miljonit eurot
- Poola kaotas kohtuasja lõplikult 2026. aasta jaanuaris – trahvi ei tühistatud
See juhtus ühe kaevanduse pärast. Eesti puhul oleks tegemist kogu energiasüsteemi ja kliimapoliitikaga.
Kas Helme ideed oleksid EL raamlepete puhul mõeldavad?
Lühivastus: ei. Täpsemalt:
Võimalikud stsenaariumid on üksnes need:
- EL-ist lahkumine (Eesti Exit) – ainus viis kõigist EL kliima- ja energiakokkulepetest vabaneda. Kuid sel juhul kaotaks Eesti kogu EL rahastuse, ühisturu ligipääsu ja julgeolekugarantiid.
- Süstemaatiline reeglite rikkumine – trahvid, rahastuse peatamine, EL fondidest mahaarvamised (Poola mudel). Raha läheb ikkagi, ainult et Eesti ei saa selle eest midagi vastu.
- Ajutised erandid kriisiolukorras – EL lubab lühiajalisi meetmeid (nagu 2022. aasta hinnapiir), kuid need on rangelt piiratud ja ajutised.
Püsiv põlevkivikeskne energiapoliitika ilma CO₂ hinnata ja ilma börsita ei mahu EL õigusesse ära. Meie realistlik kahjunumber oleks 1/3 meie riigieelarvest. Tegelik kahju oleks suurem, sest arvestamata on kaudne majanduskahju (investorite usalduse kadumine, krediidireitingu langus, kaubanduspartnerite reaktsioonid). Saadav tulu aga olematu, sest elektri hind tarbijale ei langeks.
Martin Helme ettepanek ei ole energiapoliitiline alternatiiv – see on üheotsa pilet Põhja-Koreasse, mis ignoreerib juriidilist, majanduslikku, rahalist ja julgeolekualast reaalsust.
Eesti saab diskuteerida ülemineku tempo ja meetodite üle – see on õiguspärane poliitiline arutelu. Aga jutt „börsilt lahkumisest” ja „keskkonnatasude kaotamisest” ei ole tõsiseltvõetav poliitiline ettepanek. See on populism, mille hinnaks oleks miljardid.
Allikad: Euroopa Komisjon, Kliimaministeerium, IMF Estonia 2024, ERR, Euroopa Parlament EPRS, EEA, Eesti 2025 riigieelarve. Arvutused põhinevad avalikult kättesaadavatel andmetel seisuga veebruar 2026.
