Erakond Isamaa hoidis oma linnapea kandidaati kõigi eest pretsedenditult kaua salajas. Jutt, et Reinsalu ei saanud piisavat mandaati, oli ühest küljest õige, aga tekkinud poliitilises olukorras muidugi ei vastanud tõele. Kas me peame uskuma, et Keskerakond nõudis, et Reinsalu ei tohi saada linnapeaks, ainult siis annavad kaheks aastaks linnapea koha Isamaale? Ei tundu kuidagi usutav.
Uueks linnapeaks saab Konjunktuuriinstituudi direktor Peeter Raudsepp. Poliitilised konkuredid on õigustatult meedias välja toonud olulised murekohad. Kas uus juht saab hakkama koalitsioonilepinguga, mida ta koostada ei saanud? Kas õnnestub hoida korruptsioonimaias keskerakondlastest ametnikearmee linnaaparaadist eemal? Kas tegelik linnapea on Kõlvart?
Raudsepp on enda tulekut poliitikasse juba mõnda aega ette valmistanud. Konjunktuuriinstituudi direktorina on ta avaldanud mitmeid valitsuse tegevuse suhtes väga kriitilisi lugusid nii ERR-is kui Maalehes ning nende lugude tonaalsus meenutab paraku tema parteibossi Reinsalu jutupunkte. Viimati oli Raudsepp oma arvamusloos valitsuse tegevuse suhtes sõbralik aprillis 2021 EAS-is töötades. Meenutame, kes toona valitsuses olid?
Roheliste suurimad teemad – ühistransport, linnaruum, rohevööndid, linnaliikuvus, kliimaneutraalsuse sihid – mis neist saab? Esimestes intervjuudes on Raudsepp lubanud olla kõigi linnapea, kuid tegelikkuses sõltub tema ametikoht ainult sellest, kuidas volikogus on Isamaa ja Keskerakonna saadikute meelsus, seega lootused ei ole kõrged.
Erakondade rahastamise kuum kartul
Isamaa suutis linnapeakandidaadi väljatoomise ajastada ka suurepäraselt, et enda rahastamisskandaal varjutada. Reinsalu nimetab kahtlustuse saamist poliitiliseks eksperimendiks nende erakonnaga ja objektiivselt fakte vaadates tundub tal isegi õigus olevat. Igasugu poliitiliste sidus-MTÜde rahastamine ja tegevus on nii hallis alas, et tõepoolest tekib küsimus, kas siin riigiaparaat ei võinuks asjale läheneda teisiti. Juhtida asjaosaliste tähelepanu, et asi on kahtlane ning paluda tegevus lõpetada? Rahvakeeli öeldes – andnud hoiatuse.
Kogu keeruka skeemi varjus karjub meile sosinal näkku aga üks oluline teema veel. Isamaa erakond on väitnud juba siis, kui nende juttu rääkis esimese mehena Helir-Valdor Seeder, et nende suurrahastaja ja erakonna liige Parvel Pruunsild ei osta neilt poliitikat, vaid toetab maailmavaadet. Huvitaval kombel aga niipea, kui tekkis väiksemgi oht, et erakonna etteotsa võivad saada inimesed, kelle soni all ei vilgu samad mõttemustrid mis Pruunsilla peas, asus kohe kõigi vahenditega võitlema, et kontroll uuesti enda kätte saada. Isegi selle hinnaga, et oli valmis erakonna lõhki lööma.
Jäätmereformi eesmärk – null segaolmejäädet
Viimasel nädalal on tekkinud kuuma teemana fookusesse jäätmereform. Selge, et meie eesmärk peab olema jõuda selleni, kus puudub kategooria segaolmejäätmed. Kõik peab olema viisakalt üksteisest eraldatud ja korralikult ning puhtalt sorteeritud. See on kultuuri küsimus, mitte hinna küsimus.
Jutt, et me ei saa prügimajandust korraldada, sest mis see kõik maksab, ei sobi kassi saba alla kah. Kõik need asjad endale osta oleme jõudnud, aga viisakalt enda järelt koristada ei jõua? Meil ei saa olla piknikuseltskonna mentaliteet, kes jõuab küll võileivakarbid ja veini-limonaadipudelid koos ühekordse grilliga loodusesse vedada, aga sealt minema vedada enam ei jaksa. Jõud saab pärast pikniku pidamist otsa ja mõelge, mis see enda järelt koristamine ka maksta võib?
Teeme ühiskondliku kokkuleppe – keegi ei vingu selle üle, et ta peab oma rämpsu utiliseerima nii nagu viisakad inimesed omavahel on kokku leppinud. Kui sorteerimine on kallim (ja ilmselt ongi pisut, ka aega kulub) ja on tunne, et maksta ei jõua, siis otsime võimalusi, kuidas toota vähem jäätmeid või kuidas optimeerida logistikat. See on ju kõik tehtav.
Igale kultuursele inimesele on segaolmejäätmetega nulli lähedale jõudmine jõukohane ülesanne ja selle hinna üle vingumine ei ole kohane ei rikastele ega vaestele, sest see prügi on meie enda tekitatud.
Kaitseväkke ainult eesti keelt oskavad noored? See on suur viga!
Seadusemuudatus, mille tulemusel võetakse kaitseväkke ainult kutsealused, kelle keeleoskuse tase on B1 või parem, on suur viga. See on kurb, et meil on viiendik noori, kes kaitseväkke saabudes ei ole suutelised piisavalt heal tasemel eesti keelt valdama. See on meie poliitikute aastakümnete pikkuse tegemata töö vili. Lõpuks oleme üle läinud eestikeelsele haridusele, kuid veel ligi kümmekond aastat on meil see probleem aktuaalne – tulevad noored, kes keelt ei räägi.
Eesti kaitsmine ei käi ainult püssi, kuuli ja kamikaze-drooniga. Kaitsevägi on täna rollis, kus ta peab lappima hariduspoliitikas tehtud vigu, kuid täna on nemad ka ainsad, kes seda efektiivselt teha saavad, sest neil on olemas eelarvest eraldatud vahendid ning nende juurde tulevad pikaks ajaks kokku need noored. See annab efektiivse võimaluse probleem lahendada ning õpetada need noored eestikeelseteks ja -meelseteks. Selle tegemata jätmine on suur viga. Vähemalt 10 aastat tuleks Kaitseväel see valu ära kannatada ja püüda leida see ressurss, et ülesanne hästi ära lahendada. Pärast seda peaks olema lihtsam.
Vanemad meesterahvad ilmselt suudavad meenutada oma teenistust nõukogude armees. Kas keegi küsis teie käest, kui hästi teil vene keel suus on, kui relvad pihku suruti? Teenistuse lõpuks oli keel igal juhul suhtlustasemel selge.
