Anvar Samost ja Huko Aaspõllu on idioodid. See on kõigile natukene roheliselt mõtlevatele inimestele selge. Mõni aeg tagasi jutusaates Samost & Aaspõllu puhkenud skandaal metsade soostamise teemadel, kus jõuti tõdemusele ning nimetati viisakalt idioodiks TLÜ ökohüdrolooga professorit Jaanus Terasmaad. Paraku on tihti nii, et kes teisele nime annab, see ise seda kannab.
“Intellektuaal, aga siiski idioot” tähendab Nassim Talebi määratluses inimest, kellel oma “nahk turul ei ole”, kuid sellest hoolimata targutab kõva häälega. Jaanus Terasmaa sellele definitsioonile ei vasta, sest tegemist on inimesega, kellel on suur praktiline töökogemus veeringluse juhtimisega looduses, mis on paraku puudu nii Samostil kui Aaspõllul. Sellest hoolimata ei taha kuidagi lõppeda nende arvamusavaldused veeringluse, metsaraie ja taastuvenergeetika osas, kui kõrgelt haritud ajakirjanikud kõiki praktilise kogemusega loodusteadlasi enesekindlalt idiootideks tembeldavad.
Äkki oleks lugupeetud saatejuhtidel aeg võtta ette teemad, milles ka endal mingisugune praktiline elukogemus suurem on? Uus võimalus on juba sel pühapäeval.
Lihtsalt idioot, ilma intellektuaalsuseta
Maailm on hetkel šokis USA presidendi Donald Trumpi järjekordsest “rahuplaanist.” Ikka ja jälle tuleb mingi aja tagant ameeriklaste president ja küsib maailmalt, et “mis seal vahet on, mida ta eile ütles” ning esitleb vana, venemaa diktaatorilt saadud rahuplaani enda uue plaani pähe. Seekordne ajastus on ka selline, et paneb mõtlema, et kas mitte suurem eesmärk ei ole summutada taas üha hoogu koguvat Epsteini toimikute saagat.
Oleks muidugi küünilisuse tipp, kui ühte võimalikust seksuaalkurjategijast presidenti tuleb päästa sadade Ukraina laste ja tuhandete ukrainlaste elu hinnaga.
Euroopa peab alustama nüüd sellest, et Euroopas külmutatud venelaste varad tuleb anda viivitamatult üle Ukrainale. Me teame, et venelastel on hapnik kinni ja nad sõdivad aurude peal, sest neil pole muud võimalust. Ameerika president hoiab neid ja nende lootust sõda võita hingamisaparaadi all elus. Euroopa peab pingutama rohkem, et lootusetuse tunne jõuaks kiirelt kohale venelastele ja lootus ukrainlastele. Kes kaotab esimesena usu, see kaotab selle sõja ja see ei tohi olla Ukraina.
Kas kultuuri on piisavalt või liiga vähe?
Meie riigi põhiseaduslik ülesanne on hoida ja kaitsta Eesti kultuuri. Teatrite rahastamise saaga paneb meid küsima, kas Eesti kultuuri on palju või vähe.
Ühest küljest panustame väikse riigina rohkem kui mõnedki suured ning teatrid on teiste kultuurivaldkondade kõrval küllalti õnnelikud. Teisalt, saime Tiit Ojasoo intervjuust Esimeses Stuudios aru, et teatritegijad ei ole sugugi rahul nende alustega, mille järgi komisjon raha jagab. Kõrvaltvaatajale tundub see esimene asi, mis tuleks korda teha. Luua mõistlik tööprotsess, kus igakordselt arvestatakse ka teatritegijate õiglaste kriitiliste ettepanekutega, et reeglid järgmiseks korraks paremaks saaksid.
Teiseks on muidugi hädavajalik, et need teatrite rahastamise teemad oleks pikemalt läbi mõeldud eelarvestrateegias. Mõistlikum oleks anda teatrile 3-5 aastaks kindlustunne, et see väikegi raha on olemas, mitte 1.5 kuud enne uue eelarveaasta algust öelda, et kahjuks teile ei jätkunud ning viimase lavastusena tuleb etendamisele kurbmäng “Teatri kokkupakkimine käepäraste vahenditega ühes vaatuses”.
Riigikogu liige saab ju kindlustunde nelja-aastaseks perioodiks, mitte ei korraldata iga aasta jõulude eel üldrahvalikku referendumit, kas meie Riigikogu liikmetele anda järgmisel aastal palka või malka. Miks teatritegijad sama kohtlemist ei vääri?
Kliimakonverents ei kütnud kirgi
Brasiilias sel nädalal lõppenud lobaalne kliimakonverents COP30 meedias kõige suuremaid pealkirju ei tekitanud. Paraku ei tähenda see, et kliimaga on kõik nüüd palju paremas korras, vaid on teatav ajastu märk, et neid teemasid ei peeta hetkel oluliseks.
Sel aastal oli keskmes põllumajandus ja toidutootmine. Tõsiasi, et umbes kolmandik süsinikuemissioonist tuleb toidutootmise tagajärjel. Päris kindlasti aga ei panustata samaväärselt, et neid heitmeid vähendada.
Globaalse Kliimakonverentsi mõttekuse üle käib juba aastaid arutelu. Varasemalt on kohal olnud suur hulk naftatootjate lobiste, nüüd olid kohal põllumajandus suurtootjad. Küsimus, kas nad on seal siirad ja soovivad oma tootmise kahjulikku mõju vähendada? Või soovivad nad hoopiski leevendada mõju, mida keskkonnakaitseliikumised nende ärile teevad?
Suur küsimus järgmiseks nädalaks
Kas Parvel Pruunsild ütleb lõpuks Urmas Reinsalule, kes on järgmine Tallinna linnapea?
