Kohtusime suvel Rasmus Lahtvee ja Tuula Raidna Eestimaa Rohelised Rakvere valla juhtidega. Käisime ka tulevase karjääri territooriumi looduses hindamas. Lisaks tutvusime Geoloogiainstituudis toimetatava uuringu seisuga.
Teemaks riigi poolt plaanitav vägisi rikkaks saamine ehk fosforiidikaevandamine.

Eesti olla puhta rumal, endal “vedeleb maa all” puhas kuld, aga näh, ei taha tüüpi kommunikatsiooni tuleb tänaseks juba igast torust.

 

Mitteametlikult on kõik otsustatud, ministeeriumid treivad juba kontsessioonilepinguid, töögrupid käivad koos, kiirendatud korras või üldse mitte keskkonnamõjude mitmekülgse hindamise “lihtsustamise” eelnõusid trügitakse hulga kaupa Riigikogusse, fosforiidi-kosilased on ukse taga, kus ilmselt juba käedki löödud ja rong muudkui sõidab. Kas ümbrikud üle antud või andmisel, vääriks muidugi veel üle täpsustamist.

Valitsuses opereeritakse kirglikult numbriga, et meie maapinnas olla enam kui 5 miljardi eest musta kulda, et mis me passime. Teadlased ka muudkui uurivad, sest eks see ole nende töö.

Ministrid samuti vihjavad lakkamatult, et “ega me lollid ole, Eesti majandus põhjas ja hädasti vaja raha”, ja vaadake kui suuri toetusi me kohalikele omavalitsustele ette näeme.

Jah, siis on muidugi ka tüüp “keskealine, elukogenud, jõukas mees”, kes puhiseb igal võimalusel pahaselt NIMBYst, pööritab silmi ja räägib ohjeldamatult kui lollid on looduskaitsjad.
Kuskil on ka tegelane, kes loodab “tehnoloogilisele” imele, mis ebamugavad küsimused kõrvaldab ja laseb justkui südametunnistusel selle kõigega hakkama saada.

Vaatame siis korraks koos tegelikkusele näkku:
1. Jutt käib esimeses etapis 10 ruutkilomeetri suurusest ja umbes 50 m sügavusest august.
2. Jutt käib põhjaveest.
3. Jutt käib ganserogeensest õhureostusest, mille olemusega tasuks Maardu näitel tutvuda.
4. Jutt käib sellest, et see “5 miljardit” ei sisalda kulusid, mis maagi kättesaamisel tehakse.
5. Jutt käib sellest, et see summa ei sisalda ka kahjusid, mida POLE VÕIMALIK välistada ja mida EI SAA HEASTADA EGA HÜVITADA.
6. Jutt käib ka sellest, et peale sellise karjääri avamist ei ole lootust tegeleda selles piirkonnas ka muu ettevõtlusega, kinnisvara ja muu maa väärtus langeb samuti. Tervise ja keskkonnahävingust rääkimata.

Nüüd küsigem siis endalt ja riigilt uuesti, et mis ja kelle kasu see müstiline 5 miljardit ikkagi on?

Küsida tuleb ka seda, kelle kulu ja kahju kogu selle karjääri ja tegevusega kaasneva kahju vähendamine on?
Ja retooriliseks lõpetuseks – mida teeb Eesti ilma puhta vee, puhta põhjaveeta?!