Globaalse kliima muutuste teema on üks kümnendi kõige arutatavamaid teemasid. Kuigi kliimateadlased löövad häirekella ning riikide juhid ja otsustajad väljendavad olukorra pärast „sügavat muret“, tundub avalikkus kaotavat huvi pidevate juttude vastu globaalsest soojenemist, kohati näib see teda isegi ärritavat. Ent probleem on reaalne ning mõjutab juba inimeste elu paljudes maailma piirkondades.
Alustuseks on vaja tunnistada antropogeenset soojenemist teadusliku faktina ja mainida, et kliima soojenemine ei ole peamine probleem, vaid väga tõsine globaalselt ja lokaalselt esinev tasakaalust väljas olevate protsesside sümptom. Ühiskonna moraal dikteerib, et inimene peaks vastutama selle eest, mida tema on põhjustanud. Sellepärast ei ole veel inimkond lõpuni loobunud globaalse soojenemise leevendamise ideest. Kuid selle asemel, et otsida probleemi juurt, tegeletakse sellega tihtipeale pinnapealselt ning siiamaani rakendatavad soojenemise leevendamise meetodid pole olnud piisavad. Aga miks? Selleks on terve hulk süsteemseid põhjuseid.
Iga ettevõtmine peaks algama hea tegevuskavaga, seda pole aga kliima soojenemise leevendamise puhul tekkinud. Meie plaan on siiamaani olnud globaalse temperatuuri tõusu piiramine tasemel kuni +1,5 kraadi Celsiuse järgi tööstuseelse ajastu keskmisest temperatuurist. See eesmärk seati 2015. aastal Pariisi lepingus ja kinnitati Glasgow’ kliimapaktis aastal 2021. Siiski näitavad hiljutised hinnangud, et maailm liigub suunas, kus sajandi lõpuks võib temperatuur tõusta 3–4 kraadi võrra ning ületada 1,5 kraadi piiri aastaks 2040. Füüsikalise vaatenurga alt on see piirang samuti küsitav. Saavutamatud eesmärgid ei aita kaasa ühelegi plaanile.
Ühe konkreetse numbri kujul seatud piirang on küll bürokraatlikult mugav, kuid praktiliselt ebaefektiivne. Tavalise inimese jaoks tähendaks 1,5 kraadi soojenemine suvisel päeval 20 kraadi asemel 21,5 kraadi. Poliitikud ja muud otsustajad ei ole võimelised korralikult informeerima avalikkust sellistest globaalse kliima muutumise tagajärgedest, nagu näiteks äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemine – põud, üleujutused, suurema magnituudiga tormid ning nendest tulenevad sotsiaalsed probleemid – sõjad ja kliimapagulased. Suure tõenäosusega see võimetus on põhjustatud soovimatusest langetada ebapopulaarseid otsuseid. Valitavatel poliitikutel demokraatiates ja tingimuslikult valitavatel autokraatidel pole innukust teha süsinikuneutraalset poliitikat parempopulistlike ideede õitsemise ajastul. Populaarne loosung „Make America great again” tähendab tegelikult mitte millegi muutmist. See tähendab jätta samaks kõik tarbimisharjumused, logistika, energiaallikad ja kaevandusprotsessid, nii nagu need olid sajandi alguses.
Teisest küljest on tänapäeval suur probleem heaoluühiskondades valitsev liigtarbimine, mis on loogiline ja loomulik selles ühiskondlik-majanduslikus süsteemis, mis praegu maailmas valitseb. Tegelik kliimamuutuste leevendamisele suunatud poliitika takistaks korporatsioonidel kiirelt ja odavalt kasumit saada. Ületarbimine on üks kliimamuutuste probleemi sügavatest juurtest. Meil on pidevalt vaja toota, et tarbida ja tarbida – ületarbimine on raiskamine. Üleminek sisepõlemismootoritelt liitiumakudele ei paku suurt lahendust, kui autode arv jätkab kasvu. Kui elektri tarbimine kasvab senises tempos, tuleb tuulegeneraatoreid ja päikesepaneele pidevalt juurde toota, transportida, paigaldada ja uuendada. Maakera rahvastik kasvab, vaesed ühiskonnad jõuavad keskmisele sissetuleku tasemele ja keskmise sissetulekuga riigid saavad rikkaks. Kui tarbimismustrid ei muutu, ei suuda inimkond kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada, kuna vajadus toota ja transportida energiat kasvab eksponentsiaalselt isegi siis, kui kõne all on süsinikuneutraalsed tehnoloogiad. Seega ei suuda pelgalt paberil olevad temperatuuri- ja heitkoguste piirangud probleemi lahendada. Muutuma peab kogu väärtushinnangute süsteem.
Üleskutsed tarbimise piiramiseks kohtavad sageli inimeste vastuseisu. Loobumine kõigest, mis tagab tänapäeva inimesele mugava elu ja soodustab dopamiini teket, ei paku üldse naudingut. Aga seda polegi vaja. Elu kujutamine must-valgetes toonides, kus ühel kaalukaussil on ületarbimine ja teisel kõikidest tsivilisatsiooni hüvedest loobumine, on vale vastandus. Samasugune vale vastandusena tundub mulle inimese ja looduse kooselu filosoofia jaotamine polaarseteks ökotsentrismiks ja antropotsentrismiks. Paljud meist, linnaelanikest, on loodusest liiga kaugel, et tajuda ennast selle samasuguse osana nagu sammal metsas või linnuke oksal. Seetõttu tundub mulle tähtis arendada tänapäeval uut väärtuste süsteemi, mida ma nimetan „mittetoksiliseks antropotsentrismiks“.
Mittetoksiline antropotsentrism tähendab inimkeskset elufilosoofiat, kus keskendutakse indiviidi vaimsele ja füüsilisele heaolule. Sellises ühiskonnas usutakse, et tee õnneni käib pigem läbi tõusnud teadveloleku kui asjade ostmise kaudu. Üks pere teeb selle asemel, et kinkida oma lapsele sünnipäevaks järjekordne mänguasi, otsuse kinkida talle kvaliteetset koosviibimise aega. Teine inimene loobub impulsiivsest ostlemisest, sest ta teab tänu teraapiale, kuidas oma seesmist tühjusetunnet teistmoodi leevendada. Kolmas otsustab puhkuse ajal reisida enda riigis, kus on tegelikult nii palju asju, mida ta pole varem näinud. Kui selliseid väikeseid samme teevad miljonid inimesed, võivad need endaga kaasa tuua ennenägematud muutused.
On mõistetav, et minu öeldu puudutab enamasti heaoluühiskonna käitumist. Need ühiskonnad, mis kahjuks (osaliselt ka ebaeetiliste korporatsioonide mõjul) ei ole saavutanud elamisväärset toimetulekut, ei saagi endale liigtarbimist ja raiskamist lubada. See on keeruline süsteemne probleem.
Loomulikult peab ka tunnistama, et tihtipeale ei ole tarbijal tootjatele otsustavat mõju. Ettevõtted ise loovad nii pakkumise kui nõudluse: naised ei raseerinud enda kehasid, kuni žilettide tootjal polnud tekkinud ideed, kuidas võib enda toodangut müüa poole rohkematele tarbijatele. Kuigi antud juhul see fakt, et valitavad poliitikud kalduvad enda lubaduste ja tegevuste sobitamisele ühiskonna nõudmistega, ei ole enam bug, vaid pigem feature. Poliitiline kultuur areneb koos ühiskonna arenguga ja poliitilise ning tarbijate surve all hakkavad järk-järgult muutuma nii ettevõtted kui kogu majandussüsteem.
Jätkusuutlikul viisil elamise ja endorfiinide saamise teistsuguste viiside tundmaõppimine võiks oluliselt vähendada raiskamise mahtu. Inimene, kes on endaga ning enda eluga rahul, kes leiab õnne allika enda seest, leiab endas ka ruumi empaatiaks teiste maailmas elavate inimeste ja ka ümbritseva looduse vastu. Ning siis, kui tekib empaatia, enda ja keskkonna tundmine, võime proovida lõpetada bürokraatlik kliimavõitlus ja ehitada selle asemel üles õiglasem maailm.
20.04.2024, Alina Lerner-Vilu, Teejuhid
Alina Lerner-Vilu: me ei vaja uusi ametnikke, vaid uusi väärtusi