Kesk-Euroopast tulles jääb vägisi mulje, et elukeskkonda kujundatakse autode järgi.

Pärast tööasjus Prantsusmaal ja Šveitsis ära oldud viit aastat pöördusin äsja Eestisse tagasi ja vaatan mõndagi kodust eluolu aspekti mõnevõrra võõra pilguga. Üks äratundmine Lääne- ja Lõuna-Euroopa poolt vaadates: linnades on autodel nii palju ruumi!

Paljudele on näiteks Itaalias või Kreekas käies silma hakanud, et kohalikud eelistavad sõita Eesti mõistes pisikese auto või sootuks motorolleriga. Nad on ilmselt aru saanud, et niimoodi on linnas lihtsam liikuda ja parkida – linnakeskkond on kujundanud autovaliku.

Eesti Liikluskindlustuse Fondi statistika näitab, et meie teedel vuravad autod on viimase 13 aastaga läinud keskmiselt 8 cm laiemaks ja 15 cm pikemaks. Ju tunnevad autoostjad, et ruumi jagub, ja mulle paistab, et ka linnaplaneerijad annavad selleks pigem julgustavaid signaale. Vastupidi Lõuna-Euroopale kipub meil autovalik kujundama linnakeskkonda. On tuntud tõsiasi, et üha paranev infrastruktuur toob teedele autosid juurde.

Olen kuulnud väidet, et meie linnade sõiduteede laiuse standard pärineb sügavast nõukogude ajast, kui militaarvajadused olid prioriteetsed ja peeti tarvilikuks tagada piisav ruum tanki T-34 sõjaolukorras liikumiseks. See väide võib olla linnalegend, aga linnade sõiduteed on tõesti luksuslikult laiad.

Olen viimastel aastatel Lõuna-Euroopas liikudes harjunud, et ajuti kitsendab linnatänaval kahesuunalist liiklust liiklusmärk 231/232, mis annab eelise ühes suunas liikujatele, või tuleb vastutuleva auto läbilaskmiseks lihtsalt oma auto peatada või tagurdada. Mulle tundub, et Eestis kiputakse tegema vähegi kitsamaid tänavaid ühesuunaliseks, et liikumiskiirust mitte vähendada.

Eestimaa Roheliste liige Peep Mardiste

Loe edasi blogist, artikkel ilmus siin.