Ärme paneme Eesti kultuuris kõike punasele

Eesti keele ja kultuuri hoidmine on meie põhiseaduslik eesmärk. Paraku oleme suurema koormuse selles osas pannud joodikutele ja kasiinosõltlastele. Pohmelliga päevade kaupa kasiinos tiksuda on niigi raske. Võtkem see raske koormus nende õlult ja teeme kultuuri- ja spordi rahastuse ümber selliselt, et igaüks saaks panustada. Näiteks võiks 2% iga inimese tulumaksust laekuda sihtotstarbeliselt Kultuurkapitalile, kogu hasartmängutulu aga otse riigieelarvesse.

Kummaline oli vaadata eilset Esimest Stuudiot, kus enam kui pool saadet kulus sellele, et Kultuurkapitali juht Margus Allikmaa analüüsis, kuidas võiks muutuda tema hallatava fondi eelarve laekumised, kui netikasiinode maksuprotsenti liigutada ühes või teises suunas. Tuletan meelde, et Allikmaa on küll väga tark inimene, aga ta pole siiski kasiinoäri ekspert.

Viimasel ajal on Eesti kultuuri- ja spordi hävitaja maine külge kleebitud Riigikogu liikmele Tanel Teinile, kelle ettepanek see maksumuudatus oli. Paraku vaatab selline lahmimine mööda ka tõsiasjast, et temagi püüdis lahendust leida olemaolevate mängureeglite piires. Kindlasti polnud tema eesmärk nuumata kasiinooperaatoreid, vaid tuua lisarahastust kultuurile ja leida ka vahendeid ühe suure ja ilusa spordipalee ehitamiseks.

Selge see, et Eesti ei opereeri vaakumis ja meie plaanitavate maksumuudatuste tagajärjed sõltuvad sellest, kuidas reageerivad neile teised riigid ja mida teevad ettevõtted. Äris on kuldreegel, et ära usu kliendi juttu, et ta on su tootest huvitatud, kuni ta selle eest raha lauale pole pannud. Nii ei saa ka netikasiinode maksuprotsente planeerides usaldada jutumehi, kes räägivad, et küll teeks ja tooks, kui maks oleks soodsam. Teada saab lõpuks ikka ainult proovides.

Eks see oli Teinilt selline viimase sekundi kolmene keskjoonelt, kui korvpallikeeles väljenduda, kuid see ei tohi mõjutada seda, kas mõni tubli noor kunstnik ja kirjanik saab oma 500€ stipendiumi või kärbitakse see 400€ peale. Selle riski peab endale võtma riik ja valitsus peab nüüd puuduva raha leidma. Pole küsimustki. Seda enam, kui vaatame, kuidas Reformierakond peesitab oma valimisreklaamis spordi ja sportlaste positiivse maine peal ühiskonnas ning eelarves hoopiski vähendab Eesti tippspordi rahastust järgnevate aasta eelarve plaanides ning treenerite töötasu tõstmisega lubatud tasemel pole ka hakkama saanud.

Mõned praktilised mõtted ka tulevikuks. Kõik me saame aru, et kultuur ja sport ei saa õitseda pahede najal ning normaalne pole olukord, kus Kulka juht peab soovima avalikult rohkem joomist ja suuremat kasiinokäivet, et kultuur elus püsiks.

Ettepanek 1: 2% füüsilise isiku tulumaksust Kulkasse

Soome tegi otsuse hasartmängumaksust kultuurirahastuse lahti siduda juba 2022. aastal. Veikkause mängutulud olid aastakümneid sihtotstarbeliselt kultuurile, spordile ja teadusele, aga kui riik hakkas mängusõltuvust piirama, kahanesid need ligi 300 miljoni võrra. Soomlased viisid 2024. aastast mängutulud üldeelarvesse ja saajad eelarveraamistikku vähemalt samas mahus, soovitusega fikseerida tase pikemaks kui üks valimistsükkel.

Eesti variant võiks olla selline, kus me annaks igale maksumaksjale tunde, et tema saab panustada meie kultuuri ja spordi eduloosse ja 2% tulumaksulaekumisest jõuaks Kultuurkapitalile. Mõistagi riigi osast, mitte ei puudutaks siin KOV rahastust. Tänaselt maksulaekumise tasemelt oleks see ca 60 miljonit. Hasartmängumaks ja aktsiisid laekuvad täies mahus riigieelarvesse. Kui Riigikogu tahab järgmine kord kasiinomaksu langetada, on auk riigi enda eelarves ja riigi enda otsustada, mitte Kulka ja kultuurirahva probleem.

Ettepanek 2: betoon Kulka alt ära riigi investeeringute kavva

Kultuuriehitised on riigi pikaajaline kohustus ja neid tuleb rahastada nagu iga teist riigi ehitust: investeeringute kavast, vajadusel laenuga, mille hind on täna 3,6% aastas. Riik ehitab Rahvusraamatukogu (81,85 miljonit) ja Kunstihoonet (12,6 miljonit) just nii, otse eelarvest, ja keegi ei küsi, kui palju kasiinod sel kuul käivet tegid. Pole ühtegi mõistlikku põhjust, miks ERR-i telemaja või Tartu Siuru peaksid sõltuma netikasiinode käibest, aga raamatukogu mitte.

Ettepanek 3: rahva füüsiline võimekus on kaitseressurss ja seda tuleb rahastada nagu kaitseressurssi

Meie noorte ja rahvastiku tervis on ju tegelikult oluline kaitseressurss. Selle eestvedamise võiks ilusti suunata Kaitseministeeriumi alluvusse ja eelarvesse. NATO 5% eesmärk näeb niikuinii ette, et 1,5 protsendipunkti kulub kaitsega seotud valdkondadele nagu taristu, vastupanuvõime ja tsiviilvalmidus, ja pole ühtegi põhjust, miks 18-aastaste võime joosta kolm kilomeetrit või ülejäänud rahva üldine füüsiline valmisolek sinna alla ei käiks. Miks peaks Kulka rahastama valla spordipäevasid ja muud rahvaspordialast tegevust? Hoiaks kokku Kulka raha, aga ka rahva füüsiline valmisolek saaks parem, kui tekib konkreetsem vastutaja.

Võimalusi on veelgi. Esimese Stuudio saatejuht Johannes Tralla pakkus võimalust fondi loomiseks. Tänases mahus kultuuri rahastamiseks peaks selle fondi maht olema umbes miljard ja seejuures eeldame, et fond teeb tootlust rohkem kui riik laenuintresse maksab. Mais laenas riik võlakirjaturult 10 aastaks intressiga 3,6%. Selleks, et see võimalik oleks, peaks riik suunama ka ülejäänud poole hasartmängumaksust, mis täna Kulkale ei lähe, sinna fondi järgmised 20 aastat ja siis selle aja möödudes oleks meil lahendus olemas. Ilmselt võiks ka kaaluda.

Need ettepanekud tahaksid igaüks täpsemat protsentide paika loksutamist ning nende eesmärgiks on pigem näidata, et meil tegelikult on valikuid ja me võiksime selle pahedele orienteeritud kultuurirahastamise mudeli lõplikult prügikasti saata.