Nädala poliitikatsunamid: Jonatan Vseviovi tulek poliitikasse ja ühiskondlik rahulolematus prantsuse moodi

Ja see pole tingimata halb. Vseviovi huvi poliitikas on täiesti teises kohas. Martin Helme sõnastas selle väga robustselt, ebaviisaakalt ja halvustavalt. Puurikanad ja nende pidamisetingimused tõesti pole Vseviovi esimeste huvide seas. 

Pigem räägime tema puhul isegi kolm taset kõrgemal olevatest asjadest, näiteks Euroopa ühtsus ja konkurentsivõime suhetes USA ja Hiinaga. Puurikanade jaoks ei tähendaks see ilmselt ei head ega halba, erinevalt Helmest, kelle puhul on vastus selge — tema valitsema pääsemisel kannataks nii inimesed kui kanad. Hetkel kannatavd peamiselt siiski ainult kanad.

Kui mingi aeg tagasi oli suurim tekkiv koalitsiooni tõenäosus EKREIKE, siis täna on selleks õnneks Isamaa-sotsid-Reformierakond. Selles mõttes soovime Vseviovile jõudu, et ainsa hetkega suutis ta lõhkuda juba kinnistunud konservatiivse koalitsiooni ootuse ja asendada millegi oluliselt mõistlikumaga.

“Huvitav” tõsieludraama on hetkel lahti rullumas Prantsusmaal. Ühest nurgast kuuleme kiitvaid hinnanguid, kuidas kodanikkond peabki enda õiguste eest seisma. Teisalt on tekkinud patiseis kainestav ja mõtlemapanev. Riigi juhtidel ei ole alles mitte ühtegi head valikut selle riigi kaosest välja tüürimiseks.

Aastaid üle võimete elamist on tekitanud inimestes kõrgeid ootusi — alati kui jamaks läheb, saab ennast sellest jamast välja laenata. Täna laenu võtta enam ei saa. Või saab seda hästi kalli hinnaga. (Võite teha mõttemängu, et millise intressiga te ise Prantsusmaale laenu annaksite?)

Nüüd kus inimestel oleks aeg ka ise vastutus võtta ja keerulisest olukorrast aru saada, tehakse seda, mis alati on “toiminud” — keeratakse naabri auto katuse peale ja võetakse läbi katkise poeakna endale Gucci käekott, mis topitakse veel muudki head-paremat kraami täis. Valimiskastide juures antakse hääl aga tüüpidele, kes räägivad, kuidas raha tuleb seina seest ja Prantsusmaa parim tee edu ja õnneni on see, kui end ülejäänud Euroopast võimalikult eraldatakse.

Rohelisele poliitikale ei tähenda see muidugi midagi head, sest enne kui roheline poliitika muutub majanduslikult inimestele soodsaks, on ta kallis, sest vajab ühiskonnalt investeeringuid. Nendest investeeringuteks aga raha pole, sest sellega on oma inimestelt aastaid “katust ostetud”, et nad elaks ja laseks elada. Paraku on tõrv katusel aga kuuma päikese käes üles sulanud ja kui me tahame sellelt lõpuks lendu tõusta, siis avastame, et nokaga me jalgu ja saba lahti ei lükka, vaid oleme ka nokkapidi seal katuses kinni. Oleks nüüd ainult kuskil mõni mõistuse hääl, mis ütleks, et sellele katusele ei maksa peesitama minna.