Nord Stream 1 ja 2: Kuidas Saksamaa-Venemaa gaasitorud said teoks

Nord Stream 1 ja Nord Stream 2 on Venemaa ja Saksamaa vahelised merepõhja gaasitorud, mis kulgevad Läänemere põhjas Venemaalt otse Saksamaale, möödudes traditsioonilistest transiidiriikidest nagu Ukraina, Poola ja Balti riigid. Nord Stream 1 lepiti kokku 2005. aastal ja see alustas tööd 2011. aastal. Nord Stream 2 ehitati valmis 2021. aastal, kuid käima seda ei pandud – Saksamaa peatas selle sertifitseerimise vahetult enne Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris.

Uurime, kuidas need projektid said võimalikuks vaatamata Eesti ja teiste Ida-Euroopa riikide vastuseisule, milline oli roheliste liikumiste roll selles debatis ning miks keskkonna- ja julgeolekuargumendid lõppkokkuvõttes kaotajaks jäid.

Nord Stream 1 sündi mõistmiseks tuleb alustada Saksamaa sisepoliitikast. Projekti algatamine oli otseselt seotud Saksa kantsleri Gerhard Schröderi ja Venemaa presidendi Vladimir Putini isiklike suhetega. Schröder nimetas Putinit 2004. aasta novembris ARD telesaates avalikult „laitmatuks demokraadiks“ (lupenreiner Demokrat) ja arendas temaga tihedat „strateegilist partnerlust“.

8. septembril 2005 allkirjastasid Gazprom, BASF (Wintershall) ja E.ON (Ruhrgas) Berliinis Putini ja Schröderi juuresolekul Nord Streami – toona veel Põhja-Euroopa gaasijuhtme (NEGP) nime all – ühisettevõtte lepingu. Allkirjastamise aega tõsteti ettepoole, sest kümne päeva pärast, 18. septembril, seisid ees Bundestagi valimised, mille Schröder kaotas. Ta lahkus ametist 22. novembril 2005 ja juba 9. detsembril teatas Gazpromi juht Aleksei Miller, et Schröderist saab ühisettevõtte aktsionäride komitee esimees – töökoht Gazpromi kontrollitavas ettevõttes, mille tegemist ta oli kantslerina toetanud, aastatasuga 250 000 eurot. 2006. aasta kevadel selgus lisaks, et Saksamaa valitsus oli 24. oktoobril 2005, vahetult enne Schröderi lahkumist, kinnitanud ligi miljardi euro suuruse riigigarantii Gazpromi laenule torujuhtme Venemaa-poolse toiteliini rahastamiseks. Garantiid küll kunagi ei kasutatud, sest Gazprom loobus pakkumisest, kuid selle vaikne kinnitamine Schröderi valitsuse viimastel nädalatel tekitas skandaali.

See Schröderi tegevus kutsus esile laialdast kriitikat. Washington Posti toimetus kirjutas 13. detsembril 2005 juhtkirjas pealkirjaga „Gerhard Schroeder’s Sellout“, et Schröder sõlmis torujuhtme lepingu kõigest kümme päeva enne valimiskaotust ja asus vaid paar nädalat pärast kantsleriresidentsist lahkumist samasse ettevõttesse tööle; toimetuse lootus oli, et uus kantsler Angela Merkel kasutab seda ajendina uuele Venemaa-poliitikale. Paraku seda ei juhtunud – Merkel võttis Nord Stream 1 projekti vedamise üle ja ütles selle pidulikul käivitamisel 8. novembril 2011, et Saksamaa panustab tulevikus „kindlale ja vastupidavale partnerlusele Venemaaga“ ning et riigid jäävad „aastakümneteks tihedalt seotuks“.

Saksamaa poliitiline eliit – eriti Sotsiaaldemokraatlik Partei (SPD), aga ka osa Kristlikest Demokraatidest – tugines ideele nimega „Wandel durch Handel“ (muutus läbi kaubanduse). Selle filosoofia järgi pidid tihedad majandussidemed Venemaaga viima demokraatlike reformideni ja stabiilsetele suhetele. See lähenemine pärines külma sõja aegsest Ostpolitik’ist, mille Willy Brandt käivitas 1960. aastate lõpus; Egon Bahri algne vormel 1963. aastast kõlas „Wandel durch Annäherung“ – muutus läbi lähenemise.

Kriitikud on hiljem tõdenud, et Brandti Ostpolitik sisaldas lisaks koostööle ka tugevat heidutust ja NATO solidaarsust, samas kui Schröderi ja Merkeli versioon keskendus peaaegu eranditult kaubandusele, lastes kaitsekuludel ja heidutusel hääbuda. Nagu Saksamaa-uurija Stephen F. Szabo 2020. aastal kokku võttis: kaubandust (Handel) oli palju, aga muutusest (Wandel) on vähe tõendeid.

Nord Stream 1 läbis poliitilise kadalipu ajal, mil Venemaad ei peetud veel avalikult eksistentsiaalseks julgeolekuohuks. Gruusia sõda (2008) raputas küll läänt, kuid ei muutnud kurssi. Projekti müüdi edukalt „ärilise ja tehnilise algatusena“, mille eesmärk oli tagada Euroopa energiavarustuse kindlus. Euroopa Parlament ja nõukogu tunnistasid selle 2006. aastal (otsus nr 1364/2006/EÜ) isegi „Euroopa huvides olevaks projektiks“ üleeuroopaliste energiavõrkude (TEN-E) raames, kuigi see märgistus ei tähendanud heakskiitu ega ehitusluba.

Paradoksaalselt tugevdasid Venemaa ja Ukraina gaasisõjad (jaanuaris 2006 ja jaanuaris 2009) pigem Nord Streami pooldajate positsiooni Saksamaal: nende argument oli, et tuleb vältida „ebastabiilseid transiidiriike“ nagu Ukraina ja tarnida gaasi otse. See narratiiv ignoreeris tõsiasja, et just Venemaa ise oli gaasitarned katkestanud, kasutades energiat poliitilise relvana.

Eesti seisukoht ei olnud algusest peale ühene. Veel 2006. aastal tõdes Riigikogu liige Küllo Arjakas Riigikogu Toimetistes, et Eesti ei ole projekti selgelt toetanud ega sellele vastu seisnud, sest paljud asjaolud olid ebaselged. Selge „ei“ tuli 2007. aastal: valitsus otsustas 20. septembril 2007 keelduda Nord Stream AG-le loa andmisest merepõhja uuringute läbiviimiseks Eesti majandusvööndis. Jamestown Foundationi andmetel oli otsus koalitsioonis ühehäälne, kuigi nädal varem oli ajakirjandus kirjutanud koalitsioonipartnerite erimeelsustest. Ametlik põhjendus tugines Eesti suveräänsusele territoriaalmeres ja suveräänsetele õigustele majandusvööndis. Välisministeeriumi pressiesindaja Ehtel Halliste selgitas, et taotletud uuringud hõlmasid suurt osa Eesti majandusvööndist, territoriaalmerest ja mandrilavast ning eeldasid puurimist ja proovivõttu, mis annaks tellijale andmeid Eesti loodusvarade kohta. See oli oluline eristus: mereõiguse konventsiooni järgi ei saa rannikuriik torujuhtme rajamist oma majandusvööndis niisama keelata, küll aga on mandrilava loodusvarade uurimine tema ainuõigus, mida ta võib ilma põhjendusteta keelduda andmast. Nii sai Eesti öelda „ei” viisil, mida rahvusvahelise õiguse alusel vaidlustada ei saanud.

Endine peaminister Mart Laar oli juba enne otsust rõhutanud, et Eesti võimalus projektis kaasa rääkida lõpeb sisuliselt uuringuloa väljastamisega. Jamestowni analüütik Vladimir Socor juhtis tähelepanu, et taotluses esitatud koordinaadid ulatusid majandusvööndist territoriaalmerre – vastuolu, mis tema hinnangul võis olla kas hooletus või katse Eesti merelist suveräänsust kitsamalt tõlgendada.

Keeldumisel olid ka laiemad poliitilised põhjused: 2007. aasta aprillis oli Eesti äsja üle elanud pronksiöö kriisi ja sellele järgnenud küberrünnakud. Socori andmetel oli Nord Streami peadirektor Matthias Warnig – endine Ida-Saksa riikliku julgeoleku (Stasi) ohvitser, keda ajakirjandus on seostanud Putini Dresdeni-aastatega, mida Warnig ise eitab – avalikult pakkunud, et Sillamäed kasutataks torujuhtme ehituse baasina koos sinna paigutatava Vene tööjõuga; Socori hinnangul oleks see Venemaa mõju piirkonnas püsivalt kinnistanud.

Välisminister Urmas Paet rõhutas, et Eesti ei luba toru oma majandusvööndisse mingil juhul ja et kaaluda tuleks maismaatrassi. Balti riigid ja Poola olid Läänemere toru asemel pakkunud välja maismaaalternatiive – Jamal–Euroopa toru teist liini ning Poola ettepanekul uut Amberi torujuhet läbi Läti, Leedu ja Poola –, mida Nord Stream AG keeldus isegi kaalumast.

Eesti keeldumine jäi sümboolseks žestiks, sest Nord Stream AG teatas juba 21. septembril 2007 trassi viimisest Soome majandusvööndisse. Nagu poliitikavaatleja Jeroen Bult 2010. aastal Diplomaatias analüüsis, kaotas Eesti Nord Streami „lahingu“ mitmel põhjusel.

Esiteks olid võtmeotsused Soome, Rootsi ja Taani kätes, kes andsid oma nõusoleku 2009. aasta sügisel: Taani 20. oktoobril ning Rootsi ja Soome 5. novembril 2009 (Soome lõplik vee- ja ehitusluba järgnes 12. veebruaril 2010). Need riigid käsitlesid teemat eelkõige keskkonnaküsimusena, mitte geopoliitilise probleemina. Nord Stream investeeris suurel hulgal suhtekorralduslikku töösse neis riikides, et oma imagot „siluda“.

Teiseks puudus Euroopa Liidul selles küsimuses ühtne seisukoht. EL-i sees valitses lõhe „vana“ ja „uue“ Euroopa vahel: Saksamaa, Prantsusmaa ja Holland nägid projektis majanduslikku võimalust, Balti riigid ja Poola aga julgeolekuohtu. EL-i energialiidu raamistik ei olnud piisavalt tugev, et selliseid küsimusi ühtselt lahendada.

Kolmandaks oli väikeriigi hääl rahvusvahelises poliitikas lihtsalt liiga nõrk. Nagu Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse toonane direktor Kadri Liik 2008. aastal Norra Fridtjof Nanseni Instituudi uurijale kirjeldas: „Venemaa ei pea Eestit iseseisvalt mõtlevaks riigiks. Nad näevad meid kellegi vasallidena – praegu arvavad nad, et Ameerika Ühendriikide omana. Soome on erand – väike riik Venemaa kõrval, kes on suutnud Venemaad veenda, et ta suudab iseseisvalt tegutseda.“

Erakond Eestimaa Rohelised asutati 25. novembril 2006 ja sai 2007. aasta märtsi Riigikogu valimistel 7,1% häältest ning kuus kohta XI Riigikogus. See oli just Nord Stream 1 debati kõige intensiivsem periood.

Roheliste kõige nähtavam institutsionaalne jälg jäi Riigikogu keskkonnakomisjoni, mille juhtimine oli 2009. aastal roheliste fraktsiooni käes. 22. oktoobril 2009 esitas 45 Riigikogu liiget – nende hulgas kõik kuus rohelist – Riigikogu avalduse eelnõu „Läänemerre kavandatava gaasijuhtmega seotud keskkonnariskidest“ ning 27. oktoobril 2009 arutas Riigikogu teemat olulise tähtsusega riikliku küsimusena. Ettekannetega esinesid keskkonnakomisjoni esimees ja akadeemik Tarmo Soomere, kes tutvustas Keskkonnaministeeriumi moodustatud riikliku töörühma analüüsi. Samal päeval võttis Riigikogu avalduse (607 AE) vastu 64 poolthäälega, vastu- ja erapooletuid hääli ei olnud. Avaldus viitas Läänemere HELCOMi ja IMO poolt tunnustatud eriti tundlikule seisundile ning leidis, et Espoo konventsiooni alusel tehtud mõjuhindamine ei ole kõiki riske piisavalt arvestanud ja ettevaatusprintsiibist lähtudes ei tohiks lube väljastada. Iseloomulik on aga see, et ka see arutelu püsis peaaegu täielikult keskkonnaraamistikus – julgeolekuküsimus jäeti diplomaatiliselt kõrvale.

Erakonnast sõltumatud keskkonnaorganisatsioonid Eesti Roheline Liikumine ja Eestimaa Looduse Fond saatsid 6. jaanuaril 2010 Euroopa Komisjonile ametliku kaebuse, milles palusid uurida, kas Nord Streamile loa andmisel täideti korrektselt EL-i keskkonnadirektiivide nõudeid. Organisatsioonid viitasid võimalusele, et Soome, Rootsi, Taani ja Saksamaa on eiranud kolme EL-i keskkonnadirektiivi – keskkonnamõju hindamise, linnu- ja loodusdirektiivi – mõtet. Eesti Rohelise Liikumise juhatuse esimees Jana Adari selgitas, et kaebus ei peata ehitust, kuid peaks selgitama, kas loa aluseks olnud keskkonnauuringud olid piisavad.

Juba 2. novembril 2009 oli Eestimaa Looduse Fond vaidlustanud Soome Vaasa halduskohtus Nord Stream AG loa miinide õhkimiseks gaasijuhtme trassil ning 2010. aasta märtsis vaidlustasid üheksa Soome ja Eesti keskkonnaorganisatsiooni ka Soome lõpliku ehitusloa. Vaasa halduskohus lükkas kaebused 2. septembril 2010 tagasi. Need olid siiski konkreetsed ja professionaalsed sammud, mis näitasid rohelise liikumise suutlikkust kasutada õiguslikke vahendeid.

Rohelised ja keskkonnaliikumine tervikuna tõid avalikku debatti mitu argumenti, mis hiljem täielikult tõestusid:

Esiteks: energia on geopoliitiline relv. Rohelised rääkisid juba enne peavoolu sellest, et Venemaa kasutab energiat poliitilise survestamise vahendina. Rootsi Kaitseuuringute Agentuuri (FOI) 2006. aasta raporti (Robert L. Larsson) andmetel oli Venemaa alates 1991. aastast kasutanud energiahooba poliitilise tööriistana – tarnekatkestuste, ülevõtmiste, hinnasurve ja ähvardustena – üle viiekümne korra, neist umbes nelikümmend olid tarnekatkestused.

Teiseks: fossiilkütuste infrastruktuuri lukustumine. Rohelised hoiatasid, et Nord Stream lukustab Euroopa aastakümneid kestvasse gaasisõltuvusse ja aeglustab üleminekut taastuvenergiaallikatele. Täpselt nii juhtuski – Saksamaa Energiewende jäi poolikuks ja gaas jäi „sillaks“, mis ei viinud kuhugi.

Kolmandaks: Läänemere keskkond. Akadeemik Tarmo Soomere tõi Riigikogus 2009. aastal välja, et Nord Streami dokumentatsioonis olid olulised lüngad andmetes ja meetodites, toru õnnetuskindluse hindamise viis jäi ebaselgeks, merepõhja setete ülespaiskamise ja laevaliikluse riske oli käsitletud nõrgalt ning kui sõjaaja keemiarelvade jäägid veesambasse paisataks, ei saa ökoloogilist katastroofi välistada. Kuna Venemaa polnud oma ametlikku mõjuhinnangut avalikustanud, jäi viiendik lähteriikidest tulenevast mõjust üldse hindamata. Läänemere eripära – madal, suletud ja aeglase veevahetusega meri, mille Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO) on tunnistanud eriti tundlikuks merealaks – tähendas, et võimalik keskkonnakahju taastuks väga aeglaselt.

Vaatamata õigetele argumentidele jäid rohelised kaotajaks mitmel põhjusel:

Institutsionaalse võimu puudumine. Eestimaa Rohelised olid küll Riigikogus, kuid kuue kohaga ja ilma valitsuskohata. 2007. aasta kevadel kaasati neid nelja erakonna koalitsiooniläbirääkimistesse, kuid 28. märtsil sõlmitud Reformierakonna, IRL-i ja sotsiaaldemokraatide kokkuleppest jäid nad välja; roheliste toonane juht Marek Strandberg põhjendas seda Reformierakonna soovimatusega positsioone jagada.

Ajaline kontekst. 2005–2011 ei olnud Venemaa-oht veel peavoolupoliitika osa. Gruusia sõda (2008) jäi Lääne-Euroopa silmis kaugeks perifeerseks konfliktiks. Krimmi anneksioon (2014) ja Ukraina sõda olid alles tulevikus. Roheliste hoiatused langesid ajale, mil neid ei võetud tõsiselt.

Saksamaa ülekaal. Saksamaa oli ja on Euroopa suurim majandus ja EL-i poliitiline mootor. Kui Berliin otsustas, et gaasitoru on „äriline“ küsimus, ei olnud väikeriikidel ega rohelistel piisavalt kaalu, et seda narratiivi ümber pöörata. Merkel võttis projekti üle ja jätkas toetamist isegi pärast Krimmi anneksiooni.

Saksa roheliste piiratud mõju. Saksa rohelised olid 2005. aasta septembris, kui leping allkirjastati, veel ise SPD koalitsioonipartner (välisminister Joschka Fischer), kuid opositsiooni jõudnuna asusid nad teravalt kriitilisele positsioonile: 2005. aasta detsembris esitas roheliste fraktsioon Bundestagile arupärimise, mis nimetas toru välis-, keskkonna- ja energiapoliitiliselt problemaatiliseks, roheliste kaasesimees Reinhard Bütikofer ütles, et Schröder on teinud endast „Putini poliitika müügimehe“, ning nõuti parlamentaarset uurimist. Hiljem, Euroopa Roheliste Partei kaasjuhi ja europarlamendi liikmena, algatas Bütikofer 2018. aastal enam kui 60 saadiku avaliku kirja Merkelile Nord Stream 2 vastu. Ometi jäi SPD mõju Saksa Venemaa-poliitikas domineerivaks ning Schröderi isiklik võrgustik partei sees tagas, et sotsiaaldemokraadid kursilt ei kaldunud.

Nord Stream 2 tuli lauale oluliselt teises kontekstis: Krimm oli annekteeritud (2014), Ida-Ukrainas käis sõda, Venemaa oli viinud läbi küberrünnakuid ja mõrvakatseid Euroopas. Ometi otsustas Saksamaa projektiga jätkata.

Eesti seisukoht oli nüüd palju kindlam ja häälekam. Välisminister Sven Mikser, peaminister Jüri Ratas, Riigikogu väliskomisjoni juht Marko Mihkelson ja Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet kõik kritiseerisid projekti selgesõnaliselt. Eesti erakondade vahel valitses harvaesinev üksmeel: projekt on geopoliitiline, mitte äriline, ja see ohustab Euroopa energiajulgeolekut.

USA president Joe Biden loobus 19. mail 2021 Nord Stream 2 AG ja selle juhi Matthias Warnigi vastu suunatud sanktsioonidest, põhjendades seda USA riiklike huvidega; mõni päev hiljem ütles ta, et torujuhe oli tema ametisse asumise ajaks „peaaegu täielikult valmis“ ja sanktsioonid oleksid Euroopa-suhete seisukohalt „kahjulikud“. Nii valmis Nord Stream 2 10. septembril 2021. Kuid ainult Venemaa enda agressioon Ukraina vastu peatas selle: 7. veebruaril 2022 lubas Biden Scholzi kõrval seistes, et Venemaa sissetungi korral tehakse Nord Stream 2-le lõpp, ning 22. veebruaril 2022, kaks päeva enne täiemahulist sissetungi, peatas Saksa kantsler Olaf Scholz sertifitseerimise.

Tagasivaates jääb silma terav vastuolu selle vahel, kes hoiatas ja keda tegelikult kuulati. Balti riigid, Poola, Ukraina ja rohelised liikumised hoiatasid aastaid, et Nord Stream suurendab Euroopa haavatavust Venemaa energiarünnaku ees. Neid nimetati „väikeriikide ajaloolise hirmu“ kandjateks ja nende argumente peeti ülereageerimiseks.

2022. aasta sügiseks oli pilt täiesti muutunud. Venemaa kärpis suvel Nord Stream 1 tarneid järk-järgult ja peatas need augusti lõpus täielikult, kasutades energiat täpselt nii, nagu kriitikud olid hoiatanud. 26. septembril 2022 lõhati Nord Stream 1 ja 2 torujuhtmed sabotaaži käigus. Anders Åslund kirjutas Atlantic Councili analüüsis: „Nord Stream ei täitnud kunagi ühtegi vajadust. EL ei ole kunagi importinud Venemaalt rohkem kui 150 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas ja olemasolevate torujuhtmete läbilaskevõime oli ammu piisav.“

Saksamaal jäi lõpuks ainult üle tunnistada, et „Wandel durch Handel“ poliitika oli läbi kukkunud. Merkel ise ütles 2022. aasta juunis oma esimeses avalikus intervjuus pärast ametist lahkumist, et ta ei olnud Putini suhtes „sinisilmne“ ega uskunud kunagi, et Putin kaubanduse kaudu muutub – ometi jätkas ta projektidega ega näinud põhjust vabandada.

Eesti ja Balti riikide kriitika oli algusest peale õige. Nende hoiatused energia poliitilise relvastamise, Euroopa lõhestamise ja julgeolekuriskide kohta täitusid täiel määral. Kuid õigusest ilma võimuta ei ole kasu. Väikeriikide hääl jääb nõrgaks, kui suurriikide majandushuvid on kaalul.

Rohelised mõjutasid seda, kuidas asjast räägiti, mitte seda, mida otsustati. Koos keskkonnaorganisatsioonidega viisid nad keskkonna- ja energiajulgeoleku küsimused õiguslikule tasandile Euroopa Komisjonis. Kuid nad jäid liiga väikeseks ja see kõik oli liiga vara, et otsuseid mõjutada.

Nord Stream sai võimalikuks tänu Saksamaa poliitilise eliidi soovile uskuda, et kaubandus muudab Venemaad. See usk ei olnud pelgalt naiivne, vaid ka finantsiliselt motiveeritud, nagu Schröderi karjäär pärast kantsleriks olemist ilmekalt näitas. EL-i institutsioonid osutusid liiga nõrgaks, et Saksamaa-Venemaa tehingut takistada.

Lõppkokkuvõttes ei olnud küsimus mitte selles, kas keegi hoiatas. Hoiatasid paljud – Balti riigid, Poola, Ukraina, USA, rohelised liikumised, osa Saksamaa enda poliitikuid. Küsimus oli selles, et hoiatusi ei võetud kuulda enne, kui oli liiga hilja. 

Voice of America. „Estonia Refuses Survey for Russian-German Pipeline.“ 20.09.2007; Baltic Times. „Estonia says ‘No’ to Nord Stream.“ 20.09.2007; RFE/RL Newsline. „Russian Minister Calls on Estonia to ‘Cooperate’ on Pipeline.“ 21.09.2007.

Socor, V. „Estonia Will Not Allow the Nord Stream Pipeline on Its Seabed.“ Eurasia Daily Monitor 4(179), Jamestown Foundation, 27.09.2007.

Bult, J. „Nord Stream: Eesti kaotatud lahing.“ Diplomaatia nr 80, aprill 2010.

Kaljurand, R. „Nord Stream: toru, mis tekitab laineid.“ Diplomaatia nr 109, september 2012.

Åslund, A. „Europe can win Putin’s gas war but must learn Nord Stream lessons.“ Atlantic Council, UkraineAlert, 06.09.2022.

Dempsey, J. „The (German) Politics of Nord Stream 2.“ Carnegie Europe, 03.11.2016.

Gross, S.; Stelzenmüller, C. „Europe’s messy Russian gas divorce.“ Brookings Institution, 18.06.2024.

Schmitt, B. L.; Herbst, J. E. „Don’t Let Germany Go Back to Its Old Russia Tricks.“ Foreign Policy, 25.09.2024.

Postimees. „Rohelised algatasid Läänemere gaasitoru seaduslikkuse uurimise.“ 06.01.2010.

Russell, M. „The Nord Stream 2 pipeline: Economic, environmental and geopolitical issues.“ EPRS Briefing PE 690.705, Euroopa Parlament, juuli 2021.

Falkner, R. „Weaponised Energy and Climate Change: Assessing Europe’s Response to the Ukraine War.“ LSE Public Policy Review 3(1), 2023.

Hilton, I. „Germany’s great escape.“ Prospect, 14.06.2023.

Whist, B. S. „Nord Stream: Not Just a Pipeline. An Analysis of the Political Debates in the Baltic Sea Region Regarding the Planned Gas Pipeline from Russia to Germany.“ FNI Report 15/2008. Lysaker: Fridtjof Nansen Institute, 2008.

Wikipedia: Nord Stream 1, Nord Stream 2, Nord Stream pipelines sabotage, Gerhard Schröder, Matthias Warnig, Estonian Greens.

Lott, A. „Marine Environmental Protection and Transboundary Pipeline Projects: A Case Study of the Nord Stream Pipeline.“ Utrecht Journal of International and European Law 27(73), 2011, lk 55–67.

Kleinman Center for Energy Policy. „Europe Confronts the Reality of Energy System Sabotage.“ Energy Policy Now taskuhääling (külaline B. L. Schmitt), 05.03.2024.

Thomas, M. „Why Stopping Nord Stream 2 Matters for the Baltics.“ Baltic Security Foundation, 10.10.2019.

Riigikogu. „Riigikogu avaldus Läänemerre kavandatava gaasijuhtmega seotud keskkonnariskidest“ (607 AE), vastu võetud 27.10.2009; Riigikogu juhatuse otsus nr 188, 22.10.2009; istungi ülevaade „Riigikogu arutas Läänemerre kavandatava gaasijuhtmega seotud keskkonnariske“, 27.10.2009. riigikogu.ee

Arjakas, K. „Vene-Saksa gaasijuhe: keskkond ja poliitika.“ Riigikogu Toimetised nr 13, 2006.

Eestimaa Looduse Fond. „Nord Stream torujuhtmete ehituse keskkonnamõju Läänemeres.“ elfond.ee

Baltic Times. „Ansip steers four parties to coalition, leaves out Centrists.“ 12.03.2007; „New coalition ready to lead Estonia.“ 04.04.2007.

Larsson, R. L. „Russia’s Energy Policy: Security Dimensions and Russia’s Reliability as an Energy Supplier.“ FOI-R--1934--SE, Rootsi Kaitseuuringute Agentuur (FOI), märts 2006.

Szabo, S. F. „No Change Through Trade.“ Berlin Policy Journal, 06.08.2020.

Washington Post. „Gerhard Schroeder’s Sellout.“ Juhtkiri, 13.12.2005.

RFE/RL. „Germany: Chancellor’s Office Denies Schroeder Knew Of Gazprom Loan Guarantee.“ 02.04.2006; RFE/RL Newsline, 03.04.2006.

Bundesregierung. Liidukantsler Angela Merkeli kõne Nord Streami torujuhtme käivitamisel Lubminis, 08.11.2011. Bulletin der Bundesregierung nr 116-2.

Deutscher Bundestag. Kleine Anfrage der Fraktion Bündnis 90/Die Grünen, Drucksache 16/292, 14.12.2005.

Euroopa Parlament ja nõukogu. Otsus nr 1364/2006/EÜ üleeuroopaliste energiavõrkude suuniste kohta, 06.09.2006.

U.S. Department of State. PEESA aruanne Kongressile ja sanktsioonidest loobumine, 19.05.2021; Kyiv Post. „Biden calls sanctions against Nord Stream 2 counterproductive.“ 26.05.2021.